Ilmekas kolmikportree eesti ajakirjanikest

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Krista Aru, «Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest. K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom». Seeria EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost, nr 6, Eesti Kirjandusmuuseumi teaduskirjastus, Tartu 2008, 480 lk.

FOTO: TPM

Eesti Rahva Muuseumi praeguse, Eesti Kirjandusmuuseumi endise direktori Krista Aru seniseks elutööks on olnud meie ajakirjanduse ajaloo uurimine.




Krista Aru paari aastakümne kirjutistest saaks kokku panna päris mitu kogumikku.


«Üks kirg, kolm mõõdet», olles õigupoolest autori esimene täismahuline raamat, toetub samuti suurel määral varasematele artiklitele, ent moodustab uue, süvendatud terviku, pakkudes samas välja omapärase isikuloolise triloogia.



Intrigeeriv kolmik


Postimehe kauaaegse peatoimetaja Jaan Tõnissoni (1868–1941?) ja tema eelkäija Karl August Hermanni (1851–1909) ajakirjanduslikus kaalukuses pole kahtlust, kuid kolmas nimi, omaaegne «võsareporter» Kusta Toom (1892–1973), pani algul küll kulmu kergitama.



Kas Krista Aru on maksnud lõivu praegusele ajavaimule, mis soosib marginaalsete veidrike vahel lausa arutut ülistamist? Siiski, nii lihtne see asi ei ole.



Ajakirjandusliku triloogia kõik kolm peategelast on vägagi vastuolulised, raske iseloomuga kinnisideede-inimesed ning nende puuduste ja varjukülgede loetelu läheks pikale.



Jaan Tõnissoni kõrkuseni küündiv isekus, põikpäisus ja agressiivselt ründav esinemismaneer tõid talle vastaseid igal sammul.



Raamatus avaldatud Karl August Hermanni truualamlikke üleskutseid on vist küll parem mitte tsiteerida – need oleksid meie praegustele netikommentaatoritele nagu punane rätik härjale.



Ja kõige krooniks veel «koopaelanik» Kusta Toomi halekoomiliste narruste ulatuslik kroonika...



Usutavad tervikportreed

Ent mainitud varjukülgede põhjaliku avamise juures on Krista Arul ometi korda läinud maalida neist meestest realistlikud, puudustesse mõistvalt suhtuvad ja samas positiivset väärtustavad, kaasakiskuvad isikuportreed.



See on saavutus, mida meie praeguses biograafiate buumis tuleks igati esile tõsta. Liigagi sageli kohtab meie elulookirjanduses vaid «pühakuid» ja «patuseid», hoopiski vähe aga elavaid realistlikke karaktereid.



See, millega meie ajaloolased pole senimaani toime tulnud Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri puhul – anda neist laiahaardelised, usutavad ja terviklikud portreed –, on Krista Arul minu arvates suurel määral õnnestunud Jaan Tõnissoni puhul.



Isikuportreed on suurepäraselt sulatatud ajatausta. Sageli piisab mõnest ilmekast tsitaadist, et omaaegsed ajakirjanduslikud heitlused ja kultuurikonfliktid meie silme ette tuua.



Näiteks: «kui Postimees oli Raekoja esiseinale pika kitsa sildi «Ježednevnaja gazeta Postimees» üles löönud – mustad tähed sini-valgel foonil – siis Tartu saksa tanted olid Raekojast ringiga mööda läinud, silmi jõllitades ja pead vangutades» (lk 116).



Lõpuks lõin Krista Aru raamatu päris juhuslikust kohast lahti – nagu vahel piibliga tehakse – ja silme ette ilmus Jaan Tõnissoni aforistlik ütlemine aastast 1928: «Raskused ei ole ühtki rahvast maha murdnud, kui aga rahvas ei ole iseennast ja oma tahtejõudu kaotanud.» (Lk 239.)



Eks ole samast julgustavast, eneseusku süstivast vaimust kantud ka kogu Krista Aru enese käsitlus.



Raamat

Krista Aru, «Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest. K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom».


Seeria EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost, nr 6,


Eesti Kirjandusmuuseumi teaduskirjastus, Tartu 2008, 480 lk.

Tagasi üles