Muusikapäevade rokk tuksus nostalgia lainetel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rein Rannapi ja Hando Runneli kantaadi «Taevas ja maa» esitamisel oli lisaks heliloojale (klaveri taga) ja koorilauljatele kuulajate ees laiendatud koosseisus ansambel Kosmikud eesotsas vokalist Meelis Hainsooga (ekraanil).

FOTO: Sille Annuk

Vanemuise kontserdimaja sees, ees ja kõrval kohtusid kahel esimesel maipäeval 30 aastat tagasi alguse saanud Tartu muusikapäevade bändid oma toonaste kuulajatega. Kohtumisrõõm oli vastastikune.





Juba enne esimesi esinemisi 1. mai pärastlõunal oli selge, et eelolevale neljale pikale kontserdile annab põhilise värvingu nostalgia.

Kõigepealt tekitas seda magusa igatsuse tunnet Eesti muusiku kuju avamine kontserdimaja piletikassade ees. Skulptuurilt eemaldasid katte kontserdimaja direktor Kulvo Tamra ja USAs Floridas praktiseeriv kirurg Indrek Miidla.

Mõlemad on ühtlasi muusikud. Esimene mängib praegugi Vanemuise sümfooniaorkestris fagotti ning teine ei ole tänini loobunud kitarri sõrmitsemisest. Muide, Miidla oli kitarrist ka aastal 1979, osaledes esimestel muusikapäevadel ansamblis Meedium.

In Spe ja Tüür


Meedium seekord laval ei käinud, küll aga oli kohal teistel muusikapäevadel Tartus kuulajate ette astunud In Spe oma algkoosseisus. Toona tunnistas žürii parimaks muusikateoseks In Spe klahvpillimängija ja laulja Erkki-Sven Tüüri «Sümfoonia seitsmele esitajale».

Nüüdseks maailmakuulsuse kogunud heliloojal oli koos oma bändiga lisaks vanadele lugudele uus ette mängida ka seekord – «Vaadates kaugele».

In Spe etteastet kuulas teiste hulgas president Toomas Hendrik Ilves. Ta saabus veidi varem, nii et sai osa ka Jääboileri «Ärakäija saagast», mille on kirjutanud inBoil, ja Singer Vingeri muusikalisest filmikollaažist, mida aitas esitada segakoor HaleBopp Singers.

Esimese tunni 2. maist veetis osa muusikuid ja kuulajaid Tartu Ülikooli aulas. Põhjuseks oli maailmakuulus kitarrist Robert Fripp, kes esines ansambli The Humans koosseisus.

Nii nagu esimesel päeval, juhtisid muusikuid lavale ja kuulajaid saali kaks põhikorraldajat ehk vanas kõnepruugis orgunnijat. Jaan Habicht oli tavapärases klassikalises frakis, Rein Langil oli aga tänapäevane sidevahend pea küljes.

Kavas olnud veerandsada kollektiivi ja üksikesineja Siiri Sisask tulid kuulajate ette kolmel kontserdil enam-vähem punktipealt. Vaid viimane kontsert venis, nii et Chalice ja Tõnis Mägi hakkasid laulma alles pool tundi pärast südaööd.

Tõsidus ja naljad


Lisaks tõsisele muusikale, nagu Rein Rannapi kantaat «Taevas ja maa» Hando Runneli tekstile ning Peeter Volkonski «Kojujõudmine» Homerose sõnadele «Odüsseiast», tehti ka seekordsetel muusikapäevadel nalja. Nii näiteks jooksis viimasel kontserdil üle lava alasti meesansambel Kosmikud.

Arvamus

Artjom Troitski
Muusikakriitik, Moskva:


Sain meeldiva tunde. Meeldiv tunne tekkis sellest, et minu vanad tuttavad ja eakaaslased on jätkuvalt suurepärases vormis.

Möödunud enam kui 20 aastat ei ole neile avaldanud üldsegi hävitavat mõju, vaid vastupidi – näha on nende suurt janu muusika järele ning ilmne on seegi, et nad on valmis uuteks suurteks tegudeks.

Ma kavatsen kõigest sellest kirjutada artikli ajakirja Rol­­ling Stone venekeelses väljaandes.

Indrek Miidla
Kitarrist ja kirurg, Florida:
Mulle meeldis väga In Spe, kahjuks ei mänginud nad oma «Rändrotte», mida ma ootasin. Ja muidugi oli väga hea Rannapi kantaat. Selles on nii palju muusikalist materjali, et peaks jagama osadeks ja analüüsima iga osa eraldi.

Lausa uskumatu oli Kare Kauksi esinemine. Tema hääl oli täpselt selline, nagu ta oleks siin viimati laulnud alles eile.

Organisaatoritele peab au andma, et nad said inimesed kokku ja et nad viitsisid selle tohutu töö ette võtta. Väga vägev üritus! Muusiku kuju tegemine on samuti ilus idee, see on hästi tehtud ja sobiva koha peale pandud.

Ma olen siin paljude tuttavatega kohtunud, kahjuks on aga kontsertide vaheajad väga lühikesed, ei saa nendega pikalt rääkida.

Tagasi üles