Kuna Tartu linnavolikogu rahanduskomisjon ei lasknud linnavalitsuse esitatud eelarve esimest kava üldse arutusele ja tagastas selle parandamiseks, leidiski linnavalitsus järsku raha lasteaiatöötajate palgatõusuks. Esimesel hetkel tundus, et sellega on nüüd kõik korras.
Kuid siis selgus, et osa lasteaiatöötajaid on siiski «ära unustatud». Ka oli tõus kavandatud alates uue aasta 1. aprillist, mitte aasta algusest. Aga viis protsenti üheksa kuu jooksul annab aasta arvestuses vaid 5 x 0,75 = 3,75 protsenti kasvu. Inflatsioon on viimastel kuudel olnud 3,5–3,6 protsenti. Teiste sõnadega, see palgatõus kompenseeriks vaid ühe aasta inflatsiooni …
Vastates volikogu protestidele, et 3,75 protsenti on liiga vähe ja kus on siis võrdne kohtlemine, kui linnavalitsuse ametnikud saavad palgalisa juba jaanuarist, väitis linnapea: nüüd teeme nii, et ka ametnikud saavad palka juurde 1. aprillist, ja nii kokku hoitud rahaga tõstame «unustatud» lasteaiatöötajate palka.
Raha isegi üleliia?!
Seega «hea» linnavalitsus tõstab ikkagi kõigi lasteaiatöötajate palka, aga «paha» volikogu lükkab ametnike palgatõusu kolm kuud edasi. Volikogu opositsioon sellega ei nõustu. Selliseid poliitilisi trikke, mis tegelikult polegi nii haruldased, lihtsalt ei tohi teha madalapalgaliste kulul (sotsiaalosakonna jms omavalitsustöötajate palgad on samuti lubamatult madalad).
Mis tahes palkade tõstmise jutu korral läheb kohe lahti hala: raha ei ole. Appi, lihtsalt ei ole! Aga kui vaadata, kuidas mõnes muus lõigus rahaga ümber käiakse, siis tundub, et raha on isegi üleliia.
Uuest aastast tuleb ka linnal osta elektrit nn vabaturult. Tehti hange. Sellest hankest on ajakirjanduses juba juttu olnud. Oli mis oli, aga on fakt, et kõik Tartu asutused maksavad kilovatt-tunni eest 4,97 senti, koos käibemaksuga 5,964 senti.
Võrdluseks: Tallinn maksab 4,51 senti, koos käibemaksuga 5,341 senti. Seega maksavad kõik Tartu asutused iga kilovatt-tunni eest 0,623 eurosenti ehk 10 «vana head» Eesti senti rohkem. Mida see teeb aastas Tartu eelarvele, võib igaüks arvata.
Eelarves oli elektrihinna tõusu kompensatsiooni raha kirjutatud linnavalitsuse reservfondi reale põhjendusega, et tööle võetakse spetsialist, kes tegeleb elektri kokkuhoiu ja selle raha jaotamisega.
Esimene mulje oli, et püütakse tekitada tagataskuraha valimiseelseks populismiks. Kuid eelarvesse süüvimisel jääb üha enam mulje, et peale selle eesmärgi oli niimoodi hea ka vett sogada ja peita kalliks läinud hanget.
Veel ühe inimese tööle võtmise asemel (kas see üldse tasubki end ära, on ette raske öelda) olnuks ilmselt palju targem olnud õigel ajal end natukegi pingutada ja saavutada parem hind. Aga seda oleks ilmselt pakkunud mõni teine hankija …
Mis saab noortekeskusest?
Mõni aasta tagasi otsustati, et nooruse linn Tartu vajab lisaks Lille mäe väikeses, vanas ja lagunevas majas tegutsevale noortemajale veel üht noortekeskust. Kas või juba selleks, et noori tänavalt ära tõmmata.
Kuna Annelinn on juba ammu muutunud Tartu põhimagalaks, siis otsustati see keskus paigutada sinna, noortele lähemale. Kaubeldi välja ka toetus Euroopast, valminud on hoone projekt.
Sel aastal korraldatud ehitushankel sooviti aga nii kõrget hinda, et see osutus üle jõu käivaks (objektile, millele juba on raha eraldatud, on pea võimatu ka eurotoetusi juurde kaubelda).
Nüüd teatas linnavalitsus, et midagi pole teha, noortemaja jääbki lähiaastatel ehitamata, s.t laseme selle euroraha kaduma minna.
Nii mugav olla ja nii kergelt alla anda lihtsalt ei tohi. Saastekvootide müügist saadud raha lõpeb varsti, samuti on oodata eurotoetuste märkimisväärset vähenemist. Järelikult vähenevad ehitusfirmade töömahud ja alanevad ehituse hinnad.
Ilmselt oleks otstarbekas proovida järgmisel aastal uue hankega – kui õnnestub leida normaalse hinnaga ehitaja, on hästi. Kui ei, siis pole tõesti midagi teha. Uue hanke korraldamine ja seejärel kiiresti ehitama hakkamine, et jõuda euroraha tähtajaks ära kasutada, eeldanuks vastava summa kajastamist 2013. aasta eelarves. Seda raha aga seal pole.
Tamme gümnaasium on majast välja kasvamas. Et gümnaasium ja põhikool kuuluvad pealegi käsu korras vastu vaidlemata lahutamisele, on uus hoone teravalt päevakorral. Linnavalitsus pressib lausa nüri järjekindlusega volikogust läbi ideed, et selleks tuleb ülikooli käest osta hoone Nooruse 9 ja see kapitaalremontida.
Aga Tartu Postimeheski oli pilt sellest, kuidas hoone paneelide vahele mahtus vabalt mehe käsi. Ja selles hoones aastaid õppetööd tegema pidanud inimesena väidan kindlalt: päästke koolilapsed õnnetusest nimega Nooruse 9.
Ent selle ostu raha on eelarve kavas olemas ja teisi variante linnavalitsus sisuliselt keeldub arutamast. Tahan siinkohal tsiteerida üht (muide, koalitsiooni kuuluvat) volinikku: jääb mulje, et keegi on juba kellelegi andnud lubaduse vabastada ta sellest majamürakast.
Miks siis eelarve kava ikka on selline auklik ja vahel lausa mõistmatu? Ehk aitab selles selgust leida rahandusala abilinnapea vastus volikogus esitatud küsimusele, kui tal paluti seletada mitmetele volinikele lausa kummalisena tunduvat remonti minevate tänavate loetelu (kas need ikka on kõige halvemas olukorras või kõige enam liiklemist segavad). Vastus kõlas: ma ei tea, osakond esitas just need tänavad.
Ei kommentaari …
Positiivne lõpunoot
Siinsest kriitikast investeeringute kohta võib jääda mulje, et selles on kõik halvasti. Ei ole. Uue silla (vangla taha) peale- ja mahasõiduteede ehitus kulgeb kavandatu kohaselt. Ja vaidlused eelarve üle ka alles kestavad.