Tartu Postimees kutsus ühise laua taha kohaliku jalgpalli eestvedajad ja linna esindaja, et analüüsida esindusmeeskonna tänavuse ebaedu põhjusi ning otsida lahendusi madalseisust väljatulemiseks. Oma arvamust avaldasid Tammeka mänedžer Veiko Soo, Tammeka abitreener Kristjan Tiirik, endine Tammeka juhatuse liige Priit Tiru, jalgpalliklubi FC Santos asutaja ja president Meelis Eelmäe ning linna sporditeenistuse juht Veljo Lamp.
Olmaru: Viimase kümne aasta jooksul on Tartu jalgpalli arendamiseks tehtud ära suur töö. Tekkinud on väga palju uusi klubisid, kust võiks sirguda palju andekaid mängijaid. Ometi on meistriliigas läinud Tartu esindamine aasta-aastalt aina kehvemaks ning praegu ähvardab meid meistriliigast väljakukkumine, kuna oleme kindlalt tabeli viimased. Miks me oleme sellisesse auku jõudnud?
Soo: Eks sellel on mitmeid põhjusi ja kõige suurem põhjus tiirleb alati ümber raha. Kui pole piisavalt raha, siis ... Toome siia eelmise aasta näite, kus peaaegu terve esindusmeeskond lagunes laiali. Paremad mängijad liikusid Tallinna, üks Tšehhi ja osa lihtsalt loobus.
Selle peamine põhjus oli finantside taga, klubi tegeles oma võlgade likvideerimisega. Alles selle aasta lõpuks oleme saanud peaaegu nulli ja selles mõttes on nüüd klubi ühes parimas seisus läbi aastate.
Olmaru: Kas küsimus on ainult rahas?
Soo: Raha puudutab seda, et mängijad jääksid Tartusse. Hetkel on nii, et nii kui keegi natukene rohkem pead tõstab või on natukenegi andekam, tehakse talle kohe kaks korda parem pakkumine ja tõmmatakse kas Tallinna või välismaale. See on ka loomulik, sest mängija tahab ju areneda. Aga et seda olukorda ei tekiks, on meil vaja rohkem raha.
Tiru: Ma lisaks veel mõne aspekti. Jah, kindlasti on raha üks põhjus, aga kui me vaatame sporti laiemalt, siis Eesti spordis ja sealhulgas Tartu spordis on rahastamismudel selline, et sõltuvalt alast maksavad omavalitsused laste arvu järgi klubidele toetust. Osalustasu maksavad ka lapsevanemad.
Aga kui nooruk saab 19-aastaseks, siis selle mudeli järgi jääb sporditegemine puhtalt vanemate rahakoti peale, ja nii tippsporti teha on ütlemata keeruline.
Hiljemalt peale kõrgkooli tuleb tal otsustada, kas minna spordiga edasi või mitte, ja isegi kui ta otsustab sporti edasi teha, ei suuda klubid talle maksta sellist tasu, millega ta saaks ennast ära elatada. Siis ongi käes tõehetk, kus Tammekast minnakse mõnda teise klubisse või loobutakse üldse mängimisest.
Olmaru: Aga ka sellest jutust tuleb välja, et küsimus on siiski puhtalt rahas?
Tiru: Ma ei ütleks nii. Tegelikult peaks ühes jalgpalliklubis olema olukord, kus minejate asemele tulevad kohe uued, aga paraku ei ole meil mängijate hulk piisav, et oleks neid asendusi sellisel tasemel kohe võtta. Oluline on ka see, et võistkonnas oleks eri vanuses mängijaid, nii kogenuid kui ka noormängijaid. Aga kui vaadata ka teisi klubisid, siis mõne erandiga mängivad kõik hirmnoortega. Ühest küljest on see hea, aga meie jalgpalli taset see ei tõsta.
Eelmäe: Ütlesite alguses väga õigesti, et Tartus on jalgpalli arendatud umbes kümme viimast aastat. Aga kui pikad on korvpalli traditsioonid? Või kergejõustik? Ja sealt on välja kasvanud praegused ärimehed ja firmajuhid. See jätab oma jälje.
Kui vaadata Tartu jalgpalli ajalukku ehk millised inimesed on olnud selle ala juures, milline oli nende haridustase ja milline on see nüüd ...
Ma ei hakka kellelegi näpuga näitama, ja jumal tänatud, et üldse on Tartu linnas jalgpall sellisel tasemel olemas. Aga see areng ongi olnud vaid kümme aastat ehk Tartu jalgpall on väga noor.
Olmaru: Võib-olla pole Tartu ettevõtjad huvitatud jalgpalli toetamisest selle pärast, et pole ette näidata kõrgel tasemel saavutusi. Erinevalt korvpallist, mis on jõudnud näiteks eurosarjas nelja parema hulka.
Soo: Aga siin tekib ju kohe kinnine ring. Selle rahaga, mis meil on, on jalgpallis peaaegu võimatu jõuda eurosarja mängudele. Eesti jalgpalli ajaloos on ainult üks näide, kui Viljandi Tulevik poolamatöörvõistkonnana sinna jõudis. Peale seda käis Viljandi jalgpall kiiresti alla, kuna olid rahast tühjad.
Kui ettevõtjad ootavad, et kõigepealt peab tulema tulemus ja siis võib-olla tekib ka huvi, siis seda võibki ootama jääda. Enne peab tulema ikka raha, et tagada kindlus ja saaks teha 3–5-aastase projekti. Muidu ongi suletud ring ja meie kohad ongi meistriliigas 6.–9.
Eelmäe: Tegelikult taandub asi sellele, et ... Miks peaks ärimees toetama korvpalli, jalgpalli või mõnda muud spordiala? Esiteks peab tal olema isiklik huvi. Kui on ärihuvi, siis ta tahab selle raha kuidagi tagasi teenida. Või ta tahab saada sealt midagi emotsionaalset.
Emotsionaalset saab ta tagasi siis, kui ta on ise selle spordialaga seotud. Või on tema laps või pereliige seotud. Aga et sealt raha tagasi saada, see ei ole reaalne. Ei reklaamiga ega muul moel.
Tiru: Kui me räägime Eesti klubijalgpalli vaadatavusest, siis kalkuleeriv ettevõtte juht ei näe seal võimalust.
Olmaru: Loomulikult, sest meil on tribüünil viiskümmend pealtvaatajat, korvpallis aga kaks tuhat.
Eelmäe: Isegi kui oleks kaks tuhat pealtvaatajat, ei tuleks sealt midagi tagasi. Aga klubi teeniks küll piletiraha. Kui me vaatame Euroopa jalgpalli tippklubisid, siis päris suured summad tulevad inimestelt, kes käivad jalgpalli vaatamas.
Tiru: Küsimus pole ainult selles rahvahulgas, kes käib staadionil, vaid ka selles, kui palju kirjutatakse mängudest ajalehtedes ja kui palju on näiteks teleülekande võimalusi. Need on küll olemas, aga Eestis ikkagi liiga väikesed, et toetajate hulgas kvantitatiivset hüpet saavutada.
Üks põhjus on ka see, et majanduskriis on ära söönud ettevõtete rasvavarud ja teinud nad ettevaatlikuks. Olen ise olnud olukorras, kus ühel päeval tuleb rääkida inimeste koondamisest ja teisel päeval koputab jalgpalliklubi uksele ja küsib raha.
Eelmäe: Kui vaadata, kuidas on Saksamaa klubid tõusnud ja jäänud tippu, siis neil on ikkagi nii linna kui ka riigi toetus. Nad ei ole ilma.
Olmaru: Millise võluvitsaga tuua raha jalgpalli juurde?
Tiru: Ma toon Tammeka näite. Klubi on oma ajaloos olnud mitmel korral teelahkmel, kas olla sõltuv ühest inimesest või ettevõttest ja tema käekäigust või ehitada klubi üles nii, et toetajaid on rohkem, aga summad väiksemad. Milline mudel on jätkusuutlikum?
Kui vaadata näiteks TVMK klubi, siis peale ettevõtte raskustesse sattumist pole teda enam eksisteerinud. Või Levadia klubi. Tema peamine toetaja oli Viktor Levada. Meil aga selliseid võimalusi praegu ei ole.
Eelmäe: Küsimus ei ole niivõrd rahas. Raha tuleb jalgpalli juurde nii või teisiti, kui jätkub areng. Aga arenguks on vaja natukene rohkem aega. Praegu ootavad jalgpalliklubid ikkagi nii linnalt kui ka riigilt vahendeid spordi tegemiseks ehk väljakuid ja baase.
Korvpallil ja kergejõustikul on Tartus päris head tingimused, jalgpallis aga alla igasugust arvestust. Me oleme ka nimetanud, mitu väljakut on Tartus puudu, ja just siin me ootame linnalt ja ettevõtetelt abi.
Lamp: Ma vaidleks vastu. Kui sa väidad, et jalgpallirajatised on alla arvestust, mida sa siis silmas pead? Linn on pannud viimaste aastatega kümneid ja sadu miljoneid jalgpalliväljakutesse. Neid on küll vähe, aga anname ikka aru, mis olukorras me oleme. Tartu jalgpall on uue süsteemiga eksisteerinud kümmekond aastat ja Eesti Vabariik on paarkümmend aastat olnud vaba.
Kui võrrelda üldse spordibaase Eestis, siis Tartus on ühed paremad. Me peame arvestama, et Tartus pole ainult jalgpall. Kokku on 38 ala, mida linn noortespordis toetab. Kõik ootavad rajatisi ja baase. Loomulikult me tahaks teha ja ka otsime võimalusi sisetingimuste parandamiseks, aga ...
Tiru: Ma sõnastaks siis võib-olla nii, et kui mina kümmekond aastat tagasi jalgpalli juures alustasin, polnud linnas ühtegi kunstmuruväljakut ja polnud ka ühtegi valgustatud väljakut. Selle ajaga on olukord palju arenenud, aga jalgpall on kasvanud kiiremini, kui on linna võimalused.
Eelmäe: Ma ei tahagi öelda, et linn pole midagi teinud, aga me oleme tõesti kasvanud kiiremini kui võimalused ja seetõttu on ka harjutusvõimalused alla arvestust.
Tiirik: See olukord puudutab otseselt mängijaid. Teades, et Floral ja Levadial on Tallinnas oma baasid ja head trennitingimused, siis see on päris suur pluss.
Olmaru: Aga mille üle Tammeka praegu kurdab? Teil on olemas ideaalne kunstmuruväljak ja suurepärane võistlusstaadion.
Soo: Jah, suvel saame hakkama, aga korralikku treeninguväljakut meil pole. Peaväljakul ei tohi ju treenida, sest muru ei pea vastu. Aga järgmist sellisel tasemel muruväljakut pole Tartus olemaski.
Ja kui me räägime talvest ning võrdleme Tallinnaga, siis seal on kaks täismõõtmetega siseväljakut. Siis ongi mängijal võimalus valida, kas uisutada siin või mängida talvel Tallinnas küttega hallis.
Eelmäe: Kui me räägime tippjalgpallist, siis selleks praegu Tartus treenimistingimusi pole. Meil ei ole halli ega tipptasemel muruväljakut.
Olmaru: Mitu uut jalgpalliväljakut plaanib linn järgmise viie aasta jooksul ehitada?
Lamp: Plaanid plaanideks. Eks linna arengukavas on kirjas küll, et linn otsib võimalusi kas või sellesama halli ehitamiseks, aga kuidas see realiseerub ... Ma ei taha spordist kõrvale minna, aga linn on võtnud omale ka kohustusi ehitada uusi lasteaedu ja koolimaju või uusi sildu. Sport on ainult üks valdkond.
Oleme kaalunud halli võimalust kas või kupli kujul, aga eks see kõik võtab aega. Mõtteid on ja ka tegutsetakse, aga ma ei julge küll öelda, et see on kolme või viie aasta pärast olemas. Tegelikult on linna võimekus rahaliselt praegu puudulik ja kõike ei jõua välja ehitada.
Jalgpallimängijate hulk on tõesti järsult kasvanud, aga kui me pöördume jalgpalliliidu poole, et tulge meile appi ja toetage, siis nemad ütlevad, et ka nende võimekus on piiratud. Ja kui vaadata riigi poole, siis sealt ei tule midagi suurt. Kõik spordirajatised on pandud kohaliku omavalitsuse õlule.
Tiru: Üksikute eranditega, nagu näiteks Tehvandi staadion ...
Lamp: Jah, erandeid on, aga riiklikku programmi ei ole ...
Olmaru: Aga kui me räägime esindusmeeskonnast, kas siis võiks linn teha jalgpallis sama, mis korvpallis, ehk tagab igal aastal kindla toetussumma.
Lamp: Linn toetab nagunii igal aastal nelja esindusvõistkonda.
Olmaru: Kui suure summaga linn toetab käesoleval hooajal Tammekat?
Soo: See on 25 000 eurot. Tammeka kogu eelarve jääb 150 000 – 200 000 euro vahele.
Olmaru: Pere Leiva võrkpalliklubi mullune eelarve oli ka umbes 200 000 eurot ja nad tulid Eesti meistriks.
Tiirik: Aga kui palju neil on mängijaid? Nende kahe spordiala spetsiifika on päris erinev. Jalgpallis peab olema võistkonnas 22 mängijat. Võrkpallis 12–14. Ja kui võtame hooaja pikkuse – jalgpalli hooaeg on tervelt kaheksa kuud.
Olmaru: Kas praegune jalgpalli struktuur on Tartus küllalt hea?
Eelmäe: Ei. Üks on see, et treenerid on väga noored. Nad vajavad aega, et omandada teadmisi ja kogemusi. Aga see tulebki ainult aastatega.
Lamp: Üks põhjus, mis mõjutab Tartus noortespordi rahastamist ja miks on treenerid noored ja natukene madalama tasemega, on ka see, et mitte üheski Eesti kõrgkoolis ei õpetata jalgpallitreeneri eriala. Meil on küll ülikoolis kehakultuur, kus on teatud erialad, aga mitte jalgpallitreeneri oma. On pallimängud, aga seal on rõhk korv- ja võrkpallil. Seega on suurem osa treeneritest endised mängijad ja iseõppijad.
Teine põhjus on see, et kõigil treeneritel peab olema kutsekvalifikatsiooni tase, mis on riiklikult paika pandud. See süsteem on alaliiduti erinev ja jalgpalliliit on võtnud üsna jäiga seisukoha, et väga kergelt neid astmeid ei anta. Samas sõltub linna makstav pearaha ka treenerite kvalifikatsioonist ja paratamatult võivad klubid saada seetõttu vähem raha.
Eelmäe: Jalgpalliliidus on otsustatud, et lastetreeneril ei pea olema rohkem kui teine kategooria. Aga kolmandat ja neljandat omav treener peaks töötama juba meestega.
Tiirik: See on täpselt nii, kuidas alaliit selle paika paneb. Osal on nii, et kui noor lõpetab ülikooli, siis ta saab kohe omale EOK kolmanda taseme (treenerite kutse ja taseme andja on Eesti Olümpiakomitee – toim). Jalgpallis ei ole see aga võimalik. Esiteks pead sa olema läbinud kursuse ja sul peab olema treeneripraktika.
Tiru: Jalgpalliliidust on neid astmeid raske saada mitmel põhjusel. Üks on see, et sul peavad olema kogemused, ja teiseks on see, et liidus korraldatavad kursused tuleb klubidel endal kinni maksta ...
Tiirik: Minul on EOK kolmas tase, mul võiks olla neljas tase juba ammu, aga aastast 2009 polegi jalgpalliliit korraldanud koolitust. Nii ma ootan ja ootan.
Tiru: Kõrvaltvaatajana tundub, et Eesti jalgpalliliit hoiab treenerite kvalifikatsioonitaset defitsiidis. Mul pole fakte, aga nii tundub. Sest kui Kristjan Tiirik pole kolme aasta jooksul saanud kursustele, siis ma ei saa aru, miks see nii on. Jalgpalliliit on seadnud võistkonna litsentseerimistingimuseks treeneri kvalifikatsiooni olemasolu, aga kui võtta Kristjani näide, siis ei ole seda taset võimalik kusagilt saada.
Ma tahan öelda seda, et vajaliku kvalifikatsiooniga treenereid on Tartusse saada üliraske. Meil on käinud Sergei Ratnikov ja Marko Kristal, aga miks me ei võiks seda kohta pakkuda oma linna treeneritele. Mulle tundub, et Eesti jalgpalli korraldamises pole kõik asjad lõpuni läbi mõeldud.
Aga ma tahtsin veel rahastamise kohta linnalt küsida ... Nagu ma aru olen saanud, on linn minemas volikogu ette ettepanekuga, et Tartu korvpalli rahastamist mitme aasta peale kokku leppida. On vist nii?
Lamp: Sellise ettepaneku on Tartu Ülikool linnale teinud ja ma ei välista, et sinna kõrvale tõmmatakse ka teisi spordialasid.
Tiru: Kui see nii peaks minema, siis oleks hea, kui ka teiste esindusvõistkondadega saaks sellised kokkulepped. See annab teatud kindlustunde nii majandamisel kui ka treenerite palkamisel.
Eelmäe: Minu meelest pole Tartu linna noortespordi rahastamisele mitte midagi ette heita. Ja kui rääkida tippspordist, siis ma ei näe üldse mingit vajadust, et linn peaks profisporti toetama. Need summad ei saa minna väga suureks. Ainus, mida ma linnalt ootan, on baaside rajamine. Muuga peavad klubid ise hakkama saama.
Olmaru: Aga teie toodud Saksamaa näide?
Eelmäe: Ma tõin selle, aga kuna meie omavalitsused on nii väiksed, siis ma ei usu, et nad suudaks ja ka peaks sel määral toetama. Omavalitsus peab andma võimaluse spordi tegemiseks, aga kes tahab tippsporti teha, siis selleks ongi klubid ja organisatsioonid. Aga see võtab kõik aega. Ma ei ütleks, et Tartu jalgpall on praegu mingis augus. Aga kõik võtab aega ja see on loomulik protsess.
Tiirik: Ma olen Meelisega nõus. Sõltumata sellest, mis on aastal 2012, ja isegi kui Tammeka kukub korraks esiliigasse, loodetavasti küll mitte, siis ma olen veendunud, et Tartu jalgpall jõuab sealt kiiresti meistriliigasse tagasi. Vaadates noortetööd ja kõike pikemas plaanis.
Eelmäe: Iga klubi peab oma vead läbi tegema ja põdema. Olen kuulnud sellist lauset, et tehke rohkem vigu, siis õpite kiiremini. Ma pean seda õigeks. Sealt tekib kogemus.
Lamp: Klubisüsteem ongi Eestis eksisteerinud vaid 12-13 aastat ja alles praegu hakkab tulema esimene põlvkond, kes on jõudnud täiskasvanuikka. Sealt edasi tulevad järjepidevus, toetajad, fännid, teise ringi lapsed. Ja mulle tundub, et rivaalitsemist väljaspool väljakut on jäänud klubide vahel vähemaks.
Eelmäe: Võib-olla need polegi tegelikult vead, mis me oleme teinud, vaid otsused, mille tulemusena on meil selline hetkeseis. Aga otsused on tehtud selle kogemuse pealt, mis oli. Ja kui meil on koos maakonnaga kaks tuhat jalgpalli harrastavat last, siis pole ju hetkeseis halb.
Olmaru: Aga meistriliiga tasemel see hetkeseis ei kajastu?
Tiirik: Võib-olla olemegi praegu kõige madalamas punktis, aga juba kolme aasta pärast räägime hoopis teist juttu.
Olmaru: Millal võiks Tartu võita jalgpallis Eesti meistri tiitli?
Tiirik: Seda on väga raske prognoosida. Lähima kümne aasta jooksul toimuvad kindlasti väga suured muutused. Meistriks tulekut ei taga isegi see, kui keegi lööb rahapataka lauale.
Eelmäe: Kindlasti tuleb kümne aasta jooksul Tartusse juurde baase ja paljud praegused noored jalgpallurid mängivad riigi A-koondises. Aga kui vaadata Eesti jalgpalli, siis kõik meie klubid on kasvatajaklubid. Ka Flora, Levadia või Nõmme Kalju. Me kõik tahame saata andekaid mängijaid edasi, et nad saaksid areneda.
Seega, kui me oma paremad mängijad tahame nagunii edasi saata, siis Eesti meistriks tulemine on sammu võrra raskem. Aga kindlasti on see võimalik. Ka Pärnu oli 25 aastat tagasi Eesti meister. Rohkem pole väljaspool Tallinna ükski meeskond seda viimase kahekümne aasta jooksul vist suutnud?
Tiru: Kui need asjad, millest me oleme siin rääkinud, realiseeruvad ehk meie treenerite kaader paraneb, treeningutingimused muutuvad paremaks, meil on rohkem toetajaid ja sportlikku õnne, siis me võime tulla järgmise kümne aasta jooksul Eesti meistriks.
Lamp: Ma jään veidi skeptilisemaks ja ütlen, et see juhtub järgmise 12 aasta jooksul (kõik naeravad).
Tiirik: See on kindlasti võimalik. Aga meil on nii lühi- kui ka pikaajalised eesmärgid.
Olmaru: Üks neist eesmärkidest võikski olla Eesti meistri tiitel. Kõlaks ju hästi, kui Eesti jalgpalli tippklubi asuks Tartus.
Soo: Kindlasti.
Lamp: Kui Tartu tuli korvpallis aastal 2000 Eesti meistriks, siis tol hetkel poleks seda ju keegi uskunud, aga ...
Tiirik: Eks osaliselt taandub asi jällegi rahakotile. Kui võrrelda Rocki teiste klubidega, siis nad peavadki olema paremad.
Lamp: Ma kardan, et kui me jääme ainult Tartu meeste peale lootma, siis ...
Tiru: Jalgpalliklubi kehtimise loogika erinevalt võrk- ja korvpalliklubist on see, et võistkond säilitab oma järjepidevuse. Mitte nii, et komplekteeritakse iga kord uuesti. Üksikuid mängijaid muidugi liigub, aga vähemalt Tammekas on see nii olnud, et mängitakse oma meestega, ja ma olen selle üle küll uhke.
Eelmäe: Siit tulebki küsimus, kas me tahame arendada Tartu sporti ja anda võimaluse Tartu lastele või ostame raha eest mängijad sisse ja toome meistritiitli raha eest siia. Tartu klubid on praegu läinud seda teed, et nad tahavad arendada Tartu lapsi.
Olmaru: Nii et kokkuvõttes ei ole seis üldse halb?
Tiru: Ei ole, eriti kui vaadata, mis on tulemas. Aga hoidku jumal, et me ei satuks sellisesse olukorda, kus klubil on küll linna nimi küljes, aga mängijad elavad, treenivad ja töötavad hoopis kusagil mujal. Sellist klubi mina küll ei taha.
Soo: Kõik sõltub sellest, millises perspektiivis vaadata. Tabeliseis ei ole praegu kõige parem, aga kui vaatame süvitsi, siis Tammeka on U17 eliitliiga liider.
Eelmäe: Kui vaatame noorte meistrivõistlusi, siis medalile mängitakse viies vanuseklassis ja eelmisel hooajal võitsime viiest kolm. Aga need ongi need mehed, kes varsti tulevad esindusmeeskonda.