Küsitlus: kas kohaliku gümnaasiumi kadumine oleks tragöödia?

Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Praegu kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi on õpilane koolikohustuslik põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni. Riik ja omavalitsused peavad tagama soovijatele võimaluse keskhariduse omandamiseks.

Õhus rippuva koolireformiga, mis lisaks põhikooli ja güm­naasiumi lahutamisele ähvardab pooled gümnaasiumid sootuks kaotada, tekib ilmselt küsimus, kas omavalitsused tuleb mainitud võimaluse tagamise kohusest priiks teha. Või maksab riik neile, eeskätt valdadele, kinni lisakulu, mis kaasneb gümnasistide saatmisega teise kooli kümnete kilomeetrite kaugusel?

Vallaelu rahalisse miinusesse jäämisega enam-vähem võrdselt näib maarahvast pelutavat gümnaasiumist kui kultuurielu olulisest kandjast ilmajäämine. On ju gümnasistid tavaliselt kõige särtsakamate ja uuenduslikumate ürituste korraldajad.

Ning kahtlemata on gümnasist see, kelle lähedus sunnib põhikooliealisi ärplejaid ja kollanokki end taltsutama või ka eeskuju võtma. Loodetavasti on hirmudest kõige vähem alust Rannu vallavanema omal, et napilt passiealised noored läheksid kodunt kaugel ühika- või erakaelu peal kergemini pätiks. 

Uno Rootsmaa
Rannu vallavanem

Loomulikult oleks see tragöödia. Rannu oli viimatises võrdlevas tabelis Eesti parim maakeskkool ja on olnud juba aastaid kohal esimesest neljandani – kogu aeg eesotsas.
Kusagilt meie lähedal pole ju saada korralikku haridust, ainult Tartu linnast. Kuidas Rannu lapsed peaksid Tartusse saama, see on põhiküsimus. Kas tuleks avada õpilasbussiliin või rajatakse Tartusse õpilaskodu?

Keskkooli kolm klassi on meil praegu kenasti täis, ligi 60 õpilast. Oletame, et mõne aasta pärast on 45. Nende koolitamine maksab umbes pool miljonit krooni, pluss transport. Praegusega võrreldes peaksime leidma umbes miljon krooni lisaraha, mis nullib Rannu valla võimekuse.

Tõsi, gümnaasiumide koomaletõmbamine, kui laste arv kõvasti väheneb, on loomulik. Kuid see protsess peab olema mõistlik. Eelkõige on tähtis vaadata, kas kool annab kvaliteetset haridust. Me ei peaks Rannus keskkooli, kui me seda ei suudaks. Kui me aga ajame oma lapsed kombinaatidesse, kus nad ikka head haridust ei saa – mis on siis selle mõte?

On päevselge, et maagümnaasiumi kadumine mõjutab otsuseid maale elama asuda või maale elama jääda ning väga oluliselt kohalikku kultuuri. Näiteks noorte huviharidus ja kõikvõimalikud üritused põhinevadki ju keskkoolil.

Mis puutub õpilaskodude temaatikasse, siis julgen arvata, et kui maalapsest muidu pätti ei saa, siis seal peaks ehk saama. Õpilaskodud pole paraku eeskujulikud asutused, kus häid kombeid õpitakse.

------------------------

Tiit Viileberg
Võnnu gümnaasiumi direktor

Kohalikule elule oleks gümnaasiumi kadumine kahtlemata halb. Kaovad töökohad ja Tartus koolis käia on lastel palju ebamugavam. Lisaks sellele annavad keskkoolilapsed tooni kohalikus kultuurielus.

Mõnele noorele võib kohaliku gümnaasiumi puudumine tähendada ka haridustee poolelijäämist, sest pered loevad raha ja seda pole kunagi piisavalt. Leebem variant on, et noor ei saa õppida edasi seda, mida tahaks.

Kuid kui vaadata õpilaste arvu languse tendentsi, on selge, et mingil ajal tuleb see otsus nagunii langetada. Tagajärgedega tuleb paratamatult kohaneda.

Algklassides on meil praegu 12–14 last ja on ilmne, et kõik neist ei lähe keskkooli. Järelikult sealt keskkooliklasse enam täis ei saa.

Paar aastat tuleb meil veel aga lapsi peale, nii et järgmisel aastal avame kümnenda klassi kindlasti, võibolla veel ülejärgmiselgi.

------------------------

Toivo Punga
Tabivere gümnaasiumi direktor

Minu arvates poleks see tragöödia. Meilt on Tartusse 20 kilomeetrit ja tänu väga heale teele kulub Tartusse sõiduks mõnes olukorras ehk vähem aega kui mõnel Tartu lapsel ühest linnaservast teise kooli minekuks.

Lisaks sellele on päris lähedal Lähte ühisgümnaasium ja osa Tabivere valla lapsi käib juba praegu peretraditsioone järgides seal koolis.

Üheteistkümnendasse klassi, mis alustas mullu 16 õpilasega, on jäänud ainult kuus õpilast. Lihtsalt nõrk klass. Andekamatel on aga liikumisvõimalus ja näiteks tänavu kevadel lõpetas kaks Tabivere neiut Treffneri gümnaasiumi kuldmedaliga.

Seaduste järgi otsustab kooli ja kooliastmete olemasolu kohalik volikogu. Tabivere valla arengukava järgi peab Tabiveres gümnaasiumiaste säilima. Minul on vallaga tööleping ja mina teen kõik selleks, et volikogu otsust täita.

------------------------

Tiina Oolo
Puurmani gümnaasiumi direktor

Kindlasti oleks. Esiteks on bussiliiklust arvestades üsna keeruline sõita gümnaasiumi Jõgevale, Põltsamaale või Tartusse. Kutsekooli saaks minna vaid Tartusse või Võrru, mis oleks omajagu keerukas.

See tähendaks, et enamik õpilasi jääks oma üheksa klassi baasile, kuid enamikku headest elukutsetest saab ju omandada vaid keskhariduse baasil. Nad ei saaks tööle ja jääksid siia küla vahele, sest väga paljudel emadel-isadel pole majanduslikult võimalik oma lapsi kaugele kooli saata.

Mingil määral aitaks kindlasti probleemi lahendada õpilaskodude rajamine. Kuid kui õpilaste arv lähiaastail vähegi võimaldab, loodan ma, et Puurmanist gümnaasium ei kao.

------------------------

Heiki Rokka
Puhja gümnaasiumi direktor

Hariduspoliitilisest seisukohast on oht, et gümnaasiumide vahel algab edasise eksisteerimise pärast suur võistlus.

Pean valeks, et jätkuvalt on koolide hindamise aluseks ainult riigieksamite tulemused. Muu sisulise töö ja muude õpilastele pakutavate arenguvõimaluste suhtes ollakse kas infosulus või ei käsitleta neid muudel põhjustel.

Kui selline hindamine jätkub, sünnivad suured kombinaadid, kus tambitakse üksteise võidu õpilastesse teadmisi – et riigieksamite tulemused iga hinna eest tipus oleksid.

Peame oma suureks ülesandeks anda õpilastele lisaks heale, akadeemilisele ja konkurentsivõimelisele haridusele ka oskus täita sotsiaalset rolli. Eestis on väikeste maakohtade gümnaasiumid ka need, kes annavad üheksanda klassi lõpetajaile, kel pole veel selgeid sihte ja kõrgeid pürgimusi, aega küpseda.

Mis puutub süvaõppesse, siis meil on juba aastaid gümnaasiumiõpe kahes harus: reaal- ja sotsiaalharus. Aga eks me otsime ka uusi väljakutseid, mis võiksid õpilastele huvi pakkuda ning mille järele võiks olla ühiskondlikku tellimust.

------------------------

Aivo Meema
Otepää gümnaasiumi direktor

Loomulikult ei ole ma seda meelt, et vähenevat õpilaste arvu vaadates oleks praegune koolide, sealhulgas gümnaasiumide arv normaalne. Otepää gümnaasiumi kadumist on aga praegu raske kujutledagi.

Oleme ju esimene eestikeelne maagümnaasium ja pärast Miina Härmat üldse kolmas kool, kus eestikeelset haridust antud juba üle saja aasta. Loodusseaduste vastu küll ei saa, aga Valga maakonnas oleme Valga ja Tõrva kõrval majakana vähemalt praegu kenasti püsti.
Kui mingite otsuste tulemusel peaks juhtuma, et gümnaasiumi sulgemise otsus kukuks nagu tuumapomm siia küngaste vahele, siis oleksin väga õnnetu.

Gümnaasium pole ainult koht, kus inimene teeks ettevalmistusi kõrgkooli astumiseks. See on ka koht, kus inimene küpseb. Ahvatlusi on tänases maailmas palju rohkem kui mõnikümmend aastat tagasi. Kui laps käib kohalikus gümnaasiumis, toimib ka sotsiaalne surve: teatakse, mida sa teed ja kelle laps sa oled.

------------------------

Jüri Sasi
Tartu abilinnapea

Iga kooli kadumine on valuline. Meil kõigil on ju tavaliselt ainult üks kool, kuhu läheme esimesse klassi ja kus saame lõputunnistuse. Kui see ainus kool meilt võetakse, on see üksiku inimese seisukohalt kindlasti tragöödia.

Kuid koolivõrk on asi, mis tuleb korraldada riigis terviklikult. Seda ei saa teha ühes vallas või linnas ühtmoodi ja teises teistmoodi. Seetõttu tervitan igal juhul ministeeriumi otsust korrastada koolivõrk kogu riigis.

Paari gümnaasiumi kadumine poleks Tartule ränk hoop, pigem annaks see linnale teatud vaimset võimu juurde. Kui selgineb, millised koolid jäävad põhikoolideks, millised gümnaasiumideks, muutub gümnaasiumide potentsiaal kindlasti suuremaks ja ka põhikoolid tugevnevad.

Seni oleme jätnud põhikoolid põhjendamatult vaeslapse ossa ja paljudel juhtudel toetame gümnaasiume põhikoolide arvelt. Hulk jõudu ja raha läheb keskpäraste gümnaasiumide ülalhoidmiseks. Kui räägime, et hariduse kvaliteet on tähtis, peame mõtlema, kuidas seda tagada.

Täna ei taha ma rääkida ühestki Tartu koolist konkreetselt. 

------------------------

Tiiu Millistfer
Tartu Forseliuse gümnaasiumi direktor 

Ma arvan küll, et Forseliuse gümnaasium ei tohiks kaduda. Tänu kirjanduse õppesuunale on meil väga eriilmeline gümnaasium teiste hulgas ja meile tullakse seetõttu õppima kogu Eestist.

Teiseks õpetatakse meil koostöös kutsehariduskeskusega rekreatsioonikorraldust. Ka seda pole kusagil mujal.

Ühel hetkel hakkab õpilaste arv taas kerkima. Sinnamaani võiks hoida inimliku suurusega gümnaasiumiklasse. Meil on nad praegu 32 ja 36 vahel. Seda on päris palju, normaalne oleks 28, maksimaalselt 30. Selliste klasside puhul peaks jätkuma gümnasiste kõikidele koolidele.

Kui gümnaasiumid praegu sulgeme, peame ilmselt ühel hetkel alustama otsast, nagu juhtus lasteaedadega. Ka väikeste maagümnaasiumide puhul tuleks vaadata, kas perspektiivi poleks tõesti ka kümne aasta pärast.