/nginx/o/2017/09/21/7123339t1hf6ca.jpg)
Homme õhtul võtab Tartu mees Aivar Aotäht tikukese ning hakkab lüli lüli haaval puhastama oma maastikuratta ketti. Seejärel tuleb samal viisil eemaldada iga pisimgi mustusekübe hammasrataste vahelt, kett õlitada, rehvid üle vaadata ning ratas korralikult puhtaks küürida. Täpselt samal kombel on ta talitanud Tartu rattamaratoni eelõhtul viimased üheksateist aastat.
Sakalas ajakirjanikuametit pidavale Aotähele on rattasõidust kujunenud elustiil. 1980ndate keskpaiku käis ta mõnda aega ka Virgo Usina juures trennis ning kuigi tippmeest temast ei sirgunud, on rattasõit jäänud tema suureks armastuseks siiamaani. Ta sõidab Tartu-lähedastel teedel aasta ringi, hoolimata sellest, kas väljas paugub 30-kraadine pakane või lõõskab 30-kraadine leitsak.
Kakskümmend kolm aastat tagasi, 1994. aasta 12. juulil seadis Aivar Aotäht sammud ühte Tartu rattapoodi, et hankida endale uus sõiduriist. Juba varem oli tema pilk jäänud pidama Saksamaa firma Kynast sinisel jalgrattal, mida katsid justkui suitsutatud triibud.
Kuigi ratas maksis 4000 krooni kanti, mis oli tollal vägagi märkimisväärne summa, tegi Aotäht ostu ära. Ning tagantjärele targana võib öelda, et ratas on väärinud iga talle kulutatud senti ja rohkemgi veel: see teenib Aotähte truult tänapäevani ning selle riistaga on ta läbi sõitnud kõik senised Tartu rattamaratoni pikad distantsid.
Ükskord leidsin metsa alt ühe seene, panin selle tasku ja võtsin koju kaasa, muheles Aivar Aotäht.
Mõistagi kehtib ka sakslaste Kynasti puhul tõdemus, et kõik, mis liigub, see ka kulub, ning nii on nende aastate jooksul tulnud välja vahetada või ka juurde lisada üksjagu juppe. «Raam, rummud, laagrid, juhtraud, porilauad, pakiraam, käiguvahetus- ja pidurihoovad ning mõni helkur on endiselt originaalid. Ehk midagi veel,» loetles Aotäht.
Lisaks põhjalikule hooldusele, mida rattale teeb regulaarselt kunagine Nõukogude Liidu ja Eesti koondise mehaanik Kalle Kirsiaed, on Kynasti pikaealisuse taga kindlasti ka asjaolu, et Aotäht peab end pigem ettevaatlikuks ratturiks, kellele on kõige olulisem maraton elusalt ja tervelt läbi sõita, mitte võidelda teiste sõitjatega selle nimel, et olla lõpuprotokollis mõnikümmend kohta eespool.
«Kui stardis kihutama hakatakse, siis lasen kõik soovijad rahulikult mööda, mis ma ikka võimlen,» sõnastas maratonihunt oma sõidufilosoofia.
Nii on tal seni õnnestunud vältida ka kukkumisi, kuigi nende tunnistajaks – nii enda ees, taga kui ka kõrval – on ta olnud küll. Väiksemaid äpardusi on nende aastate jooksul ikka ette tulnud, näiteks läks mõne aasta eest katki tagumise käiguvahetaja tross.
Hoolduspunktis seati see siiski niivõrd korda, et raja andis läbi sõita. Käike sai vahetada siiski vaid esimesel hammasrattal, mistõttu aeglaselt vändata ei saanud, ning kui hoog oli tarvis maha võtta, tuli jalgratast lihtsalt käe kõrval lükata.
Teise juhtumina meenus Aotähele episood rattamaratonide algusaastaist, kui enne finišit purunes üks originaalsadula kahest vedrust. Nii tuli viimased kilomeetrid sõita püstiasendis, et vedru tagumikku ära ei veristaks. «Aga jah, püüan sõites kogu aeg ette vaadata ning laskumistel jälgin, et oleks eessõitjaga vahe sees, et jõuaks vajaduse korral reageerida, päris tuules ei kihuta. Eessõitja tuulevarju hoian vaid ilusatel sirgetel lõikudel, mujal pole mõtet riskida,» arutles rattamees.
Hoopis mõnusam on vahepeal ka metsa põigata, linnulaulu kuulata ja mõni mari põske pista. «Ükskord leidsin ühe seene, panin selle tasku ja võtsin koju kaasa. Tore on selliseid asju märgata,» muheles Aotäht.
Kuigi Aivar Aotäht peaks oma rikkalikele kogemustele tuginedes tundma end maratonimelus nagu kala vees, tunnistas ta siiski, et sõidupäeva varahommikul poeb hinge mõnus ärevus.
Enne kodust lahkumist sööb ta natuke hakklihaga makarone, banaani ja vahel ka muna ning rüüpab mõne lonksu Isostari spordijooki peale. «Väga palju süüa hommikul ei taha ja see poleks ka hea, sest sisikond võiks olla kerge,» selgitas rattur.
/nginx/o/2017/09/21/7123253t1h9b6d.jpg)
Seejärel ajab ta selga oma vana kooli rattarõivastuse (vaid spetsiaalsed pehmendiga rattapüksid on pärit uuemast ajast), mille krooniks on 1980. aastate keskelt pärinevad nahkkindad, nüüdseks on neil sõrmeotsad ära lõigatud. «Ega neist suurt tolku pole, täidavad rohkem talismani funktsiooni,» tunnistas Aotäht.
Ta lisas, et kätte lähevadki need vaid maratonil ja kevadisel rattarallil.
Nagu juba eespool mainitud, pole Aotähe eesmärk end maratoni lõpuks pildituks sõita ja võimalikult kõrgele kohale pressida, vaid rahulikus tempos kulgedes – kui vaja, tuleb ta ka sadulast maha ja talutab ratast käekõrval – kindlalt finišisse jõuda.
Küll katsub ta sõita kiiremini oma varasemast kõige kehvemast ajast (mis sai «püstitatud» 2010. aasta nn mudamaratonil) ning hea õnne korral sõita välja oma kõige parem aeg.
Tõsi, selle viimase suhtes Aotäht tänavu üleliia suuri lootusi ei hellita, sest nagu ta muiates tunnistas, tähistavad turjal lasuvad 47 eluaastat juba päris kõrget iga. Lisaks tõdes ta, et seekordne treeningumaht – mahtu mõõdab ta eelmise maratoni lõpust uue alguseni – ehk 584 kilomeetrit pole suurem asi. Vastav rekord on tal 1417 kilomeetrit enne 2014. aasta sõitu.
Ühtlasi on Aivar Aotäht suhteliselt kindel, et tänavune ümmargust tähtpäeva tähistav rattamaraton jääb talle pikal distantsil viimaseks ning järgmisel aastal asub ta pedaalima juba lühemal ehk 40 kilomeetri pikkusel sõidul. Kuid seda ikka oma truu Kynastiga.
«Vahetevahel on olnud mõtteid ka ratas välja vahetada, aga mis ma tast vahetan, kui sõidab,» ütles Aotäht.
Ta lisas, et oleks põnev teada, mitu inimest peale tema on veel osalenud kõikidel kordadel sama jalgrattaga. Korraldajate andmeil on kõik senised 19 maratonil läbi sõitnud 62 inimest.
Muuseas, ükskord nägi Aotäht ka tõelist õudusunenägu sellest, kuidas oli oma kalli kaherattalise müüki pannud.
«Magades oli nii halb olla. Kui üles ärkasin, siis oli ikka tõeline kergendus,» pani ebameeldiva unenäo meenutamine rattahundil veel praegugi õlad võdisema.