Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Näitleja mängib helidega sümfooniat

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Johannes Krapp (Aleksander Eelmaa) kuulab raadiot ja ajab raadiohäältega juttu. Hetk Ardo Ran Varrese lavastusest «Sümfoonia ühele. Allegro con moto». | FOTO: Sille Annuk

Tartu Uus Teater on teatanud, et Ardo Ran Varrese debüütlavastus «Sümfoonia ühele. Allegro con moto» on üles ehitatud kui muusikateos. Teisipäeval läbimängu vaadates tekkis küsimusi, millele idee autor ja lavastuse muusikaline kujundaja enne järgmist läbimängu sama teatri kohvikus vastas.

Kumb oli selle lavastuse loomisel enne olemas, helid või sõnad?

Selles lavastuses on mulle hästi oluline vorm. Tükk on sündinud nii, et kõigepealt olid helid. Olen aastaid mõelnud, kuidas panna kokku sõnateater ja helid ehk muusika niimoodi, et need oleksid sümbioosis ja üks ei saaks ilma teiseta hakkama. See ongi selle eksperimendi mõte.

«Sümfooniat ühele» võib käsitleda kui heliteost, see on niimoodi komponeeritud. See kõik on vormikatsetus, mis aga ei tohi olla fookuses. See on vaid üks võimalus, kuidas jõuda lõpptulemuseni, mis oli just praegu läbimängus näha.

Tänapäevane muusikateos võib olla kirjutatud mis iganes instrumentidele, ka näiteks raadiole, näitlejale ja kollaažitehnikas helidele.

Vaatajate ees on ainult üks näitleja, Aleksander Eelmaa. Tema kehastatud Johannes Krapp kuulab ümbritsevaid helisid ja suhtleb vana raadio vahendusel oma minevikuga. Kuidas need helid kogunesid ja tervikuks kujunesid?

Kõik need raadiosaadete fragmendid ja signatuurid ning loodushääled, mida ma olen ise salvestanud, kuulasin läbi, valmistasin ette ja pöördusin alles siis dramaturgi poole, et lugu kirjutama hakata. Sedapidi see sündis.

«Sümfoonia ühele» koosneb viiest osast, millel on itaaliakeelsed tempomääratlused. Mõni osa on aeglasem ja kurvem, teine kiirem ja lõbusam – nagu sümfoonilises teoses ikka.

Olen kasutanud kollaažitehnikat. Tänapäevane muusikateos võib olla kirjutatud mis iganes instrumentidele, ka näiteks raadiole, näitlejale ja kollaažitehnikas helidele.

Nii et «Sümfooniat ühele» võib vaadelda kahtepidi: kui täitsa tavalist monolavastust või kui heliteost, mis koosneb väga paljudest osadest, kaasa arvatud näitleja tekst ja mäng.

Kuulsin läbimängus paljusid tuttavaid raadiohääli ja ammuste saadete katkeid. Kas need on pärit Eesti Raadio fonoteegist?

Jaa, see tükk sünnib koostöös rahvusringhäälinguga, mis sai eelmisel aastal 90-aastaseks. Sel puhul oli veebilehele välja pandud hästi palju vanu raadiosaateid. Ma kuulasin need peaaegu kõik läbi, valisin neist lõike ja kombineerisin neid koos dramaturgiga. Saime sealt lihtsalt hästi palju infot ja ka selliseid lõike, mida me kasutame lavastuses.

Kes on see nüüd juba teist korda selles intervjuus mainitud dramaturg?

Dramaturg on Donald Tomberg, kes on ka tuntud filmikriitik. Äsja tuli tal Rakvere teatris suure eduga välja «Gravitatsioon».

Ta on kirjutanud absurdihuumori raamatu «Kazimir, Vladimir ja teised». Sealt sain impulsi, et just tema võiks aidata mind dramaturgia loomisel. Sellele raamatule ilmus hiljuti ka järg. («Kazimir, Vladimir ja teised» tuli trükist 2010, «Veel kord Kazimirist, Vladimirist ja teistest» ilmus 2015 – RH.)

Ta on õppinud Eesti humanitaarinstituudis teatrit ja on olnud ka Aleksander Eelmaa õpilane. Nii et kui ta kirjutas näidendit, siis ta teadis, kellele ja kuidas kirjutada.

Seda oli läbimängu ajal tunda. Eelmaale väga suupärane ja olemuslikult tabatud tekst. Eks ju?

Jah.

Kas Johannes Krapp, kes on raadiost ja mujalt tulevate helidega vaatajate ees ühtejärge peaaegu poolteist tundi, on olnud oma elus lähedalt seotud muusikaga?

Oleme mõelnud nii, et ta on endine helirežissöör. Ta on väga palju salvestanud ja kuulanud muusikat ning on ka helitehniliselt väga pädev.

Sain läbimängust hea elamuse. Lisaks sellele sain rohkesti uusi teadmisi – kohati ka vanade teadmiste värskendust – eesti kultuuriloost ja eriti muusikaajaloost. Kas teadmiste jagamine oli üks lavastamise eesmärke?

Selles mõttes mitte, et see ei ole mingi loengupidamine. Aga kui olin lugenud tohutus koguses elulooraamatuid ja kuulanud vanu saateid, avastasin ühel hetkel, millises pimeduses ma olen olnud. Et ah soo, see oli nii! Ja vaata, sellest ei ole üldse räägitud! Ja kuidas see ja see ja see on omavahel seoses! Tundsin ajaloos kaevamisest suurt avastamisrõõmu ja tahtsin seda jagada.

Esietendus

  • Tartu Uue Teatri (Lai 37) teise korruse saalis esietendub 21. aprillil «Sümfoonia ühele. Allegro con moto».
  • Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres.
  • Dramaturg Donald Tomberg.
  • Vaatajate ees on Aleksander Eelmaa.
  • Hääled raadios Garmen Tabori jt esituses.
  • Kunstnik Henry Griin.
Tagasi üles