Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Ginter: miks peaksid tartlased hääletama valdadega liitumise vastu?

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tartu Raekoja plats. | FOTO: Margus Ansu

Tartu linna ning Luunja ja Tähtvere valla sundliitmine sarnaneb Eesti ühinemisega NSV Liiduga, mis samuti formaalselt tugines eestlaste hääletamise tulemusel, kusjuures oli vaid üks võimalus. Ka valdadega ühinemise osas ei ole ma kohanud ühtegi käsitlust vastuargumentidega. Tegelikult pole ametlikult esitatud ka tõsiseid pooltargumente. Olukorda käsitletakse paratamatusena.

Miks ikkagi peaks 16.–18. aprillini kestval hääletamisel osalema ja hääletama vastu?

Siis ei saa hiljem väita, et ühinemine oli kõigi tartlaste ühine tahe.

Luunja vald ei soovi ühineda ning vägisi armsaks saada on keeruline, kui mitte võimatu.

Linnavalitsus ei võtnud kuulda ettepanekut anda võimalus eraldi hääletada Luunja ja Tähtvere vallaga ühinemise poolt ja vastu, kuigi valdade positsioonid on diametraalselt erinevad. Üks on poolt, teine vastu. Ühel on suur ühisosa Tartu linnaga, teisel see peaaegu puudub jne.

Kahe väikese valla liitumine ei anna linnale midagi olulist juurde, sest mastaabiefekti ei teki. Küll aga tuleb ümber teha üldplaneering, arengukava ja teised õigusaktid ning võtta tööle lisaametnikud, kes tegeleksid põllumajanduse, metsanduse ja teiste teemadega maapiirkondades.

Volikogul ja linnavalitsusel on niigi pikk tegemata tööde järjekord, liitumisega tekkiv segadus pikendab seda.

Volikogu liikmena ei ole eriti ahvatlev perspektiiv arutada, millal ja kuidas korraldada sõnnikuvedu ja teisi maapiirkondade teemasid.

Ühinema sunnitud vallad on üks ühel pool linna ja teine teisel pool, neil pole ühisosa.  Ühinemine kahe väiksema naabriga muudab keerukamaks suhtlemise Ülenurme ja Tartu vallaga, kellega on pigem suurem ühisosa.

Linna pindala suureneb oluliselt, samas on keeruline kujundada ühtset taristut (ühistransport, kergliiklusteed, veevärk ja kanalisatsioon jne), kuna suurema ühisosaga naabervallad ei ühine ja jäävad ühinevate valdade vahele.

Milline on positiivne programm?

Neid on isegi kaks. Olen teinud ettepaneku, et uued omavalitsusüksused võinuks kujuneda seniste maakondade piirides, suurendades osavaldade ja külade sõna- ja otsustusõigust. Nii tasakaalustaks maapiirkonnad keskuse monopoli ning tekiks mastaabiefekt sealsete teemade lahendamisel.

Kui see ei sobi, siis peaks linnadega liitma nende ümber olevad tiheasustusega piirkonnad ja ühendama hajaasustusega vallad omavahel. Ka siin peaks kaasnema osavaldade ja külade sõna- ja otsustusõiguse kasv.

Olen ka varem öelnud välja arvamuse, et enne piiride paikapanemist tuleks kokku leppida, milline saab olema tööjaotus riigi, kohaliku omavalitsuse ning äri- ja mittetulundussektori vahel.

Eelduseks on arusaama muutus, et vald ei ole mitte teenuste osutamiseks (praegu ellu viidava reformi loogika, mille põhiline argument oli mobiilpositsioneering inimeste igapäevasest liikumisest), vaid kohaliku omavalitsuse üksus, kus inimesed ühiselt arutavad ja otsustavad, kuidas nende piirkond peaks arenema, ning osalevad aktiivselt oma otsuste elluviimisel. Kui inimestel on lihtsam käia maakonnakeskuses, siis võiks seal olla valdade teeninduspunktid.

Linna ja maapiirkonna areng käib erineva loogika alusel ning sellest peaksid lähtuma ka omavalitsusüksuste piirid.

Tagasi üles