Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Andekus toob edu ja tõstab selga koorma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Kõik inimesed on andekad, lihtsalt igaüht ei tunnustata selle eest.
  • Tartu Ülikool võib Cambridge`i kõrval olla hoopis esimene, mitte teine valik.
  • Ideaalne haridussüsteem võiks olla rajatud õpilase loomupärasele uudishimule.
  • Kõik andekad noored ei igatse tippu, sest neid ei tee tipusolemine õnnelikuks.
Kadri-Ann Valdur ja Rando Künnapuu on natuke nagu vastandid. Ühele meeldivad reaal-, teisele humanitaarained. Mõtteid, millest andekuse puhul rääkida, jätkub mõlemal küllaga. | FOTO: Kristjan Teedema

Tartu ülikooli teaduskooli korraldatud foorumil saavad andekuse ning sellega seotud küsimuste tõstatamisel ja lahendamisel sõna peamiselt noored ise.

Rando Künnapuu (19) ja Kadri-Ann Valdur (19) raputavad tiitli «andekas noor» peale pead, sest usuvad, et iga inimene on andekas.

«Lihtsalt osa inimesi on oma uudishimu realiseerinud rohkem kui teised,» leiab Rando Künnapuu, kes õpib Hugo Treffneri gümnaasiumis ning on väga sügavate humanitaarhuvidega.

Kadri-Ann Valdur on Tartu ülikooli füüsika, keemia ja materjaliteaduse õppekava esimese aasta üliõpilane – niisiis reaalainete fänn, aga täpselt sama meelt mis Randogi.

«Ma ei rõhutaks seda andekas olemist,» sõnab ta. «Lihtsalt mõnda noort ei tunnustata selle eest või ei ole ta oma andekust veel üles leidnud.»

Tugevad olümpiaadidel

Kadri-Ann Valdur sai Tallinna reaalkooli gümnasistina 2015. aasta suvel rahvusvahelisel geograafiaolümpiaadil pronksmedali. Rando Künnapuu on jaganud üleriigilisel ajaloo-olümpiaadil 1.-2. kohta.

Kadri-Ann ütleb, et tal ei ole koolis ühegi ainega probleeme olnud, aga kui ta mõtleb, mida kõike on võimalik teha matemaatika, füüsika ja keemiaga, siis sinnapoole lihtsalt tõmbab.

Ka on ta vanemad matemaatikat alati väärtustanud. Mitte et hinded olnuks ülearu tähtsad, aga matemaatikast lihtsalt tuli aru saada. «Kui ma tõesti midagi ei osanud, siis lõin ülesande kodus lahti ning ema, isa ja vanem õde tulid ja aitasid selle ära lahendada,» meenutab ta.

Paraku ei garanteeri iseenda võimekusest teadlik olemine sillutatud teed tulevikku.

Rando Künnapuu meelest on tema vanemad samuti väga toetavad olnud, kuid mitte sissetungijad. Rando on oma tugevuse saavutanud tänu üksiolemisele – see ei tähenda aga, et tal sõpru ei oleks.

«Ilma iseseisvuseta poleks ma enda kohta ilmselt nõnda palju avastanud,» selgitab noormees, keda huvitavad ajalugu, filosoofia, religioonid – «kõik, mis on seotud inimesega, ka see maailma metafüüsiline pool, mis mõtestab elu».

Küsimusele, kes või mis on teda mõjutanud, vastab ta, et need on olnud ajalooteemalised arvutimängud ja Kreeka mütoloogia raamatud.

Kadri-Ann Valduri tänase ettekande teema on «Mida teevad rahvusvahelistel olümpiaadidel käinud ülikooli esimestel kursustel?».

Sellest rääkides ütleb ta naerdes, et nad on ju täiesti tavalised noored, kes ülikooli tulles naudivad oma elu esimest vabadust, uut süsteemi ning seda, et tegelda saab veel rohkemate asjadega kui seni – põhjust igavlemiseks ei ole.

Kadri-Ann kandideeris ise mitmesse ülikooli, koguni Cambridge'i, ja pääses eelsõelast läbi intervjuudele. «See mu mõte Cambridge'ist tuli kuu aega varem, enne kui tähtajad kinni läksid. See oligi nagu mõtteharjutus ning tohutult väärtuslik kogemus,» räägib ta. «Nad testivad seal sinu puhul kõike, nii teadmisi kui seda, kuidas sa pingele vastu paned, kuidas küsimustest aru saad.»

Kadri-Ann arvab, et tal ei olnud vastamisega probleeme. Tema põhiline probleem oli selles, et ta vist ei tahtnud sinna piisavalt tugevasti saada.

Kas Tartu ei tundu Cam­bridge'i kõrval siiski natuke lahja?

Kadri-Ann küsib vastu, et miks ta peaks üldse oma otsuseid kahetsema. Pealegi ei olnud Tartu ülikool talle mingi lohutusotsus, see oli ta esimene valik.

«Mul tuli praegu see mõte … Kui mina hakkan Cambridge'i konkureerima, kas ma võiksin sinult nõuandeid saada,» küsib Rando vahelepõikeks Kadri-Annilt. Samas räägib, et ta tulevik näib ka ilma Cambridge'ita turvaline, kuna tänu ajaloo-olümpiaadil saavutatule on tal lihtne sisse saada Tallinna ülikooli, kuhu ta huvist Ida-uuringute vastu just õppima minna eelistabki.

Vastuseks küsimusele, milline võiks olla ideaalne haridussüsteem, kirjeldab Rando õpilaste uudishimule ja loomingulisusele rajatud võimalusi, mida Eesti haridussüsteemis kasutatakse vähe. Mida ta aga Eestis kiidab, on põhjamaine distsipliin.

Kadri-Ann lisab, et temale meeldib see, et Eestis on võimalik gümnaasiumis saada väga laiapõhjalised teadmised ning ta polnuks sugugi õnnelik, kui oleks juba gümnaasiumis saanud õppida ainult matemaatikat, füüsikat ja keemiat.

Andekuse mitu tahku

Kui andekate noorte muredest rääkida, siis ütleb Kadri-Ann Valdur, et paraku ei garanteeri iseenda võimekusest teadlik olemine sillutatud teed tulevikku. Kuskil ei ole selget vastust, mida oma potentsiaaliga elus peale hakata.

Ka on andekus tema sõnul mõneti nagu koorem, kuna kõik eeldavad, et su tulemused on alati head, ja ootavad, et sa esindaksid neid jälle ja jälle.

Rando Künnapuu lisab, et ühiskonnal võib ju olla mingi ettekujutus tippu jõudmisest, aga sa ise ei pruugi seda tippu sugugi tahta, sest ei ole kindel, et see toob sulle õnne.

NOORTEFOORUM

«Mis takistab andekate kiiret tippujõudmist?»

  • Täna kell 11–17.35 Tartu ülikooli aulas.
  • Milline võiks olla Eesti haridussüsteem? Mis mured on andekatel? Kes vastutab andekate noorte arengu eest?
  • Sõna saavad end aineolümpiaadidel tõestanud võimekad noored.
  • Kohal 140 inimest Tartust, Tallinnast ja Pärnust kuni Harvardini välja.
Tagasi üles