Kunstihuvilised täitsid Tartu kunstimaja esimese korruse väikese saali, aga jutuvada oli mitu pügalat vaiksem kui tavaliselt näituste avamisel. Vaatajate ette jõudis Peeter Krosmanni ja Nadežda Tšernobai ühisnäitus «Suhe». Avamisel ei olnud kumbagi kunstnikku.
Tartu kunstnike liit koostab oma näitustekava aastaks ette. «Kui see näitus programmi võeti, oli Nadja veel elus, ja näituse idee oli sisuliselt seesama, mida te praegu siin võite näha,» ütles galerist Indrek Grigor.
Näitus käsitleb kunstnikupaari omavahelist suhet: kuidas nad elavad ja kes kelle paberile tikub ja milline on konflikt sellises olukorras. «Aga nüüd on saanud sellest näitusest suurepärane näide sellest, kuidas kunstnik on surematu,» lisas ta. «Ehkki Nadjat enam ei ole, toimub näitus ikkagi sellises vormis, millisena see oli planeeritud. Kunstnik elab oma teostes edasi.»
Saali ühel seinal on Tšernobai altar, mis oli tema viimase näituse keskmeks Tartu ülikooli kirikus mullu detsembris, ning selle vastas on Krosmanni äsja valminud maal kahel kohakuti kinnitatud pleksiklaasil. Nende kahe vahel on põrandal punane vaipkate. Kolmandas seinas on Krosmanni tosin joonistust ja selle vastas Tšernobai suur joonistus – mõlemad abstraktsed. Välja on pandud ka üks väiksem joonistus, millega Tšernobai tegi algust sellele näitusele mõeldes.
Näituse kuraator Peeter Talvistu andis edasi Peeter Krosmanni tervitused ja tänu kõigile, et nad olid avamisele tulnud, aga samuti kahetsuse, et ta ise ei saanud tulla.
«Rääkisime sellest näitusest esimest korda eelmise aasta augustis ja septembris,» lisas Talvistu. «Nadjal oleks nüüd küll öelda, et mingid asjad ei ole siin veel lõplikud ja oleme Peetriga lollid, et me ei viinud algset plaani täide, aga ma arvan, et talle see näitus meeldiks.»
Avamise lõpetas vaikuseminut. Kuulda oli ainult Arvo Pärdi klaveripala «Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul» (1977) salvestist Rédley Tamási esituses.