Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Arg hulgus keeldub võileivast ja kotletist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Seda teadmata kodakondsuse ja päritoluga ilusat puhtatõulist krantsi nähti Piirissaarel esimest korda ringi jooksmas reedel, 5. veebruaril. Alles päevi hiljem õnnestus temast foto teha. | FOTO: Vitali Trots

Piirissaare rahvas praegu kodusaarelt naljalt suurele maale ei pääse, ühendust pole. Küll aga pääses hiljuti saarele kutsumata külaline, tore koer, kes teeb kohalikud nõutuks.

Esimest korda nägid Piirissaare Piiri, Tooni ja Saare küla elanikud saarele ilmunud isast segaverelist koera reedel, 5. veebruaril. Kasukat ilmestava rebasekarva karva tõttu hakati teda kutsuma Rõžikuks.

Paraku pole kohalikel pingutustest hoolimata õnnestunud külalisega kontakti luua. Nii on selgusetu koera retke eesmärk ja seegi, kas ta mõistab eesti või vene keelt ehk kas tema peremeest otsida Eestist või Venemaalt.

Jookseb külast külla

«Ta ei reageeri üldse meie peale, ei tee meid tundma,» rääkis Tooni külas elav Piirissaare vallasekretär Maria Korotkova. «Ainult jookseb külast külla, aga ära ei lähe, kellegi juurde ei lähe ja süüa ei võta. Tal on suur stress. Oleme pakkunud võileibu ja kotlette, aga ei midagi. Oleme talle pannud süüa tee peale, aga ei midagi, linnud ja rebased söövad selle ära.» Korotkova arvates on tegu õpetatud koeraga, kes ei võta toitu võõra käest.

Kohalik kalur pani eelmise nädala alguses koerale välja konte ja muud söögikraami, neljapäeval julges loom pisut pruukosti võtta. «Ta sureb nii nälga, peaksime ta vähemalt kätte saama, aga ei tea, kuidas, ligi ta kedagi ei lase,» muretses Maria Korotkova.

Kohalike arvates on koer tulnud Venemaalt. Sealsetes külades elavatelt tuttavatelt-sõpradelt on telefonitsi uuritud, ega kellelgi Rõžik kaduma läinud ole, aga ei ole.

«Teatasime volikogu esimehele ja vallavanemale, Filimon Kuznetsov helistas piirivalvuritele, rohkem ei oska midagi teha,» ohkas Maria Korotkova.

«Koera Tartusse varjupaika toomine on kulukas ja teda ei peeta seal kuigi kaua,» ütles Piirissaare vallavanem Liina Miks. «Pealegi ei saagi teda varjupaika tuua, ta ei anna end kätte. Vaatame, mis saab.»

Kohalikud saatsid läinud reedel Tartu loomade varjupaika Rõžiku pildi ja väikse info tema kohta ning loodavad väga, et peremees oma sõbrale järele tuleb.

Ei ole esimene

Piirissaarele on ei tea kust tulnud loomi ka varem. «Talvel tulevad metssead ja põdrad üle jää, suvel nad ujuvad siia, nii Eesti kui Vene poolelt,» rääkis Maria Korotkova. «Mis siin teha – see on loodus.»

2013. aasta märtsis said piirissaarlane Leevi Sakk ja tema kass Murša endale ootamatult koera. Lihtsalt ühel heal päeval tervitas see neljajalgne poest saabunud Leevi Sakki koduõuel rõõmsalt saba liputades. Vaatamata otsingutele koera peremeest ei leitud ning nii saidki Leevi Sakk ja Murša endale Tommi, kes elab nüüd õnnelikult ja priskelt.

Tagasi üles