31. detsember on veidi müstiline kuupäev. Vana aasta viimased tunnid voogavad ühes kindlas suunas, ja siis on käes viimased minutit ja kohe ka viimased sekundid. Täpselt kell 24 ajavoog justkui murduks, et järgmisel hetkel saaks alata uus aasta.
Õnneks ei saa aega siiski murda nagu pliiatsit. Aeg ei hakka perutama ja meid sadulast maha viskama, me ei kao aastavahetuse hetkel kuhugi ja kõik meie ümber jääb samuti endiseks – peaaegu endiseks, sest aeg liigub sujuvalt edasi ja meie saame aina vanemaks. Võime tõmmata paberilehele kriipsukesi ja nende järgi loendada aastateks jupitatud aja möödumist. Meile on tähtis teada, millal miski toimus, ajal endal on sellest ükstapuha. Teda jätab ükskõikseks nii meie vanus kui ka see, et meie ajaarvamise algusest arvates saab täna otsa 2015. aasta ja algab uus, 2016. aasta.