Armulugu ulatus üle Soome lahe

Renna Ali ja Matti Milius käisid Olavi Lanu skulptuuripargis Lahtis, kõrval väiksemal pildil on nende põimunud käed ja kihlasõrmused. Foto: Erakogu

Kunstikoguja ja näituste korraldaja Matti Milius on jäänud kunstiajalukku. Aga ka kirjandusse. Ja kirjanduskriitikasse. Viimasesse seoses ühe naisega, keda ta nimetas mõrsjaks ja kes on kunagine tartlanna Renna Ali.

Soomes Lahtis sotsiaaltöötajana tegutsev Renna Ali teatas möödunud aasta 3. mail oma Facebooki leheküljel kihlusest Matti Miliusega. Sügise hakul Tartu kirjandusmajas toimunud Marko Kompuse raamatu «Poeedinahk» esitlusel näitas Milius kõigile vasaku käe näppu, milles oli tal kihlasõrmus.

Kirjutasin selle detaili esitluse reportaaži. Lehte sattus aga kogemata, nagu oleks sõrmes olnud laulatussõrmus. (Veebis on viga parandatud.) Tänavune neljas Keel ja Kirjandus avaldas Janika Kronbergi artikli eesti kirjanduskriitikast, kus on juttu ka raamatuesitlusest, kuid tsiteeritud on ekslikult ja nimetatud on Miliuse abielusõrmust.

Eile öösel saadetud meilis selgitab Renna Ali oma suhteid Matti Miliusega, kellega ta tutvus 1980. aastatel, kui õppis Tartu ülikoolis.

«Matti tervendas mu nõukogude süsteemi-ahistuse sündroomi ja avardas maailmapilti piiride taha, laenates väljaspool avaldatud raamatuid, ja kosmilisse dimensiooni, näidates oma kollektsiooni šedöövreid. Matti avardas ja aitas, jahmatas ja julgustas oma eeskujuga olema sina ise, nagu Matti ise täiel määral oli tema ise,» meenutas Renna Ali.

Matti oli tema sõnul kollektsionäär ja seda ka armusuhetes. Iga suhe oli talle väärtuslik ja unikaalne. Ta ei unustanud kedagi.

Mõned aastad tagasi tekkis neil kahel imelisi ühiseid teid. «Pariisis meeldisime me ühele hotelliomanikule nii väga, et ta tuli meile tänaval järele ja pakkus soodsat ööbimisvõimalust. Pariis oli meie linn. Pompidou kunstikeskuses särasid Matti silmad õnnest, ma ei unusta seda ilmet Matti näol kunagi – täieliku täitumuse sära,» meenutas Renna Ali.

Mullu sügisel külastasid nad Lahti Oneness-keskust, kust said õnnistuse oma suhtele. «Läbi metsa koju jalutades Matti süda laulis, otseses tähenduses, see laulis kaks korda – ja vaikis siis. Matti kuulatas seisma jäädes müstilist muusikat, mis ühtäkki oli vallanud ta haige südame. Ta ei kommenteerinud, konstateeris vaid hämmeldunult toimunut ja jätkas teed,» kirjeldas Renna Ali.

Kuid ta lisas, et Matti ei suutnud lõplikku valikut teha. Talle oleks meeldinud, kui Milius oleks keskendunud ühele suhtele, elanud soliidse puhta vanahärra elu, et nautida vanaduspäevi õndsuses ja rahus ning lõpetada oma elutöö väärikalt Miliuseumi loomisega.

«Aga tema süda oli laienenud määramatusesse ja raha pani rattad käima, kui ta elas sotsiaalmajas, kus naabrid teda mitmel eri meetodil lüpsid. Sotsiaaltöötajate silmad sinna ei ulatunud,» lõpetas Renna Ali oma kirja. «Matti helistas mulle 2. mail, kui tal rääkimine oli juba väga raske, kutsus vaatama ja palus mul koondada kõik temale kuuluv kunst Miliuseumiks.»