Mullu raputas Tartu linnavalitsuse arhitektuuriosakonda Oa tänava ehitusskandaal, mille tõttu sunniti ametist lahkuma osakonna eelmine juhataja Karin Raid. Olukorda lahendama toodud uus osakonnajuhataja Andrus Mäesepp on viimast päeva tööl täna, tema lahkuma sundimiseks läks linnavalitsusel vaja distsiplinaarmenetlust. Aastaid kestnud korralagedust ja lahendusteid valgustab abilinnapea Jarno Laur.
Lubasite kommenteerida, nagu torust tuleb, kui arhitektuuri ja ehituse osakonnas toimetatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte on allkirjastatud ja osakonnajuhataja Andrus Mäesepa poolt kommenteeritud. Mida tahtsite linnakodanikule öelda korralageduse kohta, mis on valitsenud palju kauem kui viimase aasta?
Tegelikult ju ei ole see arhitektuuri ja ehituse osakonnas esimene juurdlus. See juurdlus keskendus tähtaegadest kinnipidamisele.
Enne seda oli juurdlus palju ebameeldivamal ajendil ehk siis ametiseisundi ärakasutamise tõttu. (Oa tänava skandaalist ajendatult – toim.)
Linnaehitus on paratamatult valdkond millest sõltub hästi palju nii üksikisiku jaoks, kes tahab soojuspumpa, kui firmade jaoks, kes arendavad ärisid ja elamuid. Ka linna jaoks, sest sellest sõltub, kuidas linn areneb ja kasvab.
Peame jõudma selleni, et asjaajamine on arusaadav, kiire ja lihtne. Retseptina väga arusaadav, viisid, kuidas selleni jõuda, on keerulised.
Tuleb tunnistada, et tööõhkkond osakonnas ei soosinud lahenduste leidmist.
Miks selline ebasoodne tööõhkkond tekkis?
Ma arvan ikka ja endiselt, et on lihtsalt rollid, mis mingitele inimestele sobivad ja mingitele ei sobi. Kõnealusel juhul, mulle tundub, et inimene, kes pidi tööõhkkonda kujundama, temale juhiroll ei sobinud. See oli ka mulle kõige raskem. Sa näed, et inimesel on tahet teha ja päris mitmed asjad viis ta ka edukalt ellu. Näiteks juurutas projektide digitaalse läbivaatamise.
Mingites asjades oli tal aga sobimatus rolliga. Ühest hetkest läheb see niisugusesse faasi, et samaviisi edasi ei saa.
Ütleme siis välja, et praegune distsiplinaarmenetlus oli selleks, et vahetada välja osakonnajuhataja.
(Noogutab tõsiselt.) Oleme täpsed, menetlus oli selleks, et selgitada välja, kas ja miks lubade menetlemine venib. Järeldus oli tõepoolest selline, et see on alati juhi vastutus. Tema ülesanne on ka struktuur käima panna, inimeste töömeeleolu tagada, et asi toimiks.
Menetluskokkuvõttest on välja lugeda ametnike selget vastutöötamist osakonnajuhatajale. Ühtset meeskonda pole olnud. Millal teie sellest aru saite? See ei ole ju viimase paari kuu küsimus, isegi mitte viimase poole aasta küsimus.
Oleme ausad, seda tööõhkkonna asja ... Ma tulin ametisse umbes aasta tagasi ja mingi aeg kulub paratamatult arusaamiseks, mis üldse toimub. Kevadel võtsin ette ja rääkisin kõigi osakonna töötajatega eraldi, et saada aru, kus on kivid rattal ees, miks ta ei veere nii hästi, kui ta võiks veereda. Osakonna juhataja ja teenistuste juhtidega on mul kokkusaamised niikuinii.
Siis oli selge, et ühel või teisel viisil tuleb paratamatult olukorda muuta.
See on nagu kristallvaasiga: isegi kui tükid väga filigraanselt kokku liimida, siis helisema see uuesti ei hakka.
See oli ka esimene kord, kus ma Andrusega rääkisin, et minu meelest ei ole võimalik seda vaasi kokku liimida. Tema hinnang olukorrale oli sootuks teine. Kevadel oli selge, et selle meeskonna juhiks peame panema kellegi teise.
Ei ole väga eetiline ja mõistlik käitumine panna inimest rolli, milleks ta ei ole valmis. Linnavalitsus ju teadis Mäeseppa ametisse kinnitades, et tal ei ole erialast kõrgharidust ega vajalikku juhtimiskogemust. Kuhu jääb poliitiku vastutus?
Vaadake, mul on sellele raske vastata. Ma ei tahaks seda poliitiliseks ja erakondlikuks küsimuseks taandada, seda see administratsiooni juhtimine ei ole. Aus vastus on, et ma ei tea neid kaalutlusi, miks tol korral selline valik tehti.
Läheks konkreetsemaks. Uurimine keskendus menetlustähtaegade ületamisele. Jutt on siis sellest, et ehitus- ja kasutusload peab jõudma menetleda 20 päevaga, kuid enamasti ei jõuta. Kuhu aeg kaob? Projektid ei ole alati Lõunakeskus või hotell, võivad olla puukuur ja saun.
See aeg kulub valdavalt järjekorras ootamisele, on aus asjade kirjeldus. Meil ei ole olukorda, kus sissetulevat ehitusprojekti oleks kohe võimalik lauale lahti võtta, see ootab eelmiste projektide äraminekut. Suurem osa ajast kulub paraku järjekorras ootamisele.
Nüüd läbivaatamine ise. Sõltuvalt projektist on läbivaatajaid erinev hulk. Kindlasti vaatavad arhitektid läbi, kindlasti vaatab järelevalve läbi normidele vastavuse. Kohe, kui on tegu miljöö- või muinsuskaitsealaga, tuleb mängu kultuuriväärtuste teenistus. Vaatab inseneriteenistus. Olenevalt olukorrast võib läbivaatajaid lisanduda veelgi.
See tähendab, et päris paljud inimesed annavad oma panuse töösse, mille linnavalitsus saadab loa taotlejale välja kirjalike märkustena.
Positiivne on see, et praegu ei saadeta kümmet erinevat märkust, vaid teeme ametliku dokumendi, mille üle inimesel on võimalik vaielda, varem ei olnud see võimalik. Mõlemad pooled annavad argumenteeritud vastuse.
Tõsi, ka see võtab aega.
Kuidas hakkame ajakulu vähendama? Meil on käimas juhataja asetäitja ehk peainspektori konkurss, tema koordineeriks projektide läbivaatust. Sellega anname füüsilist jõudu juurde kohta, mis on pudelikael.
Kumb on õige: kas töötajaid on liiga vähe või on nad ebamõistlikult koormatud?
Mõlemad. Kindlasti on ressurssi muuta kooskõlastuste jada lihtsamaks. Miks on kett nii pikk, on tingitud mingitest kaasustest, kus keegi on jäänud kõrvale, ja siis tekib olukorra ärakasutamine.
Minu meelest ei ole aga loogiline see, et näiteks majadele soojuspumpade paigaldamiseks kaasame menetlusse keskkonnateenistuse, insenerid ja veel linnamajandusosakonna. See peaks olema nii lihtne asi, mille nõuetele vastavuse suudab ära kontrollida üks inimene. Seda nimekirja hakkame koomale tõmbama.
Teine asi on, et inimesi on füüsiliselt liiga vähe, siin on möödapääsmatu jõudu juurde anda. Peainspektori koha saame luua siseressursside varal. Arvestades valdkonna keerukust on linnavalitsusega kokkulepe luua tuleval aastal üks ametikoht juurde.
Kindlasti peavad inimesed ka meeskonnatöö tunnetuse tagasi saama.
Kõlab nii, nagu ehitusdokumendid unustatakse aeg-ajalt lauale ootama?
Päris nii see pole võimalik, sest dokumendid on dokumendihaldussüsteemis. Õige on öelda, et dokumendid on järjekorras.
Kas projektide digimenetlus ikkagi toimib, menetluskokkuvõttest saab lugeda, et on palju probleeme?
Toimib, kuid on sünniraskused. Kõige põhilisem on asi, mille võti ei ole meie käes. See on projekti digitaalne formaat. Eestis standardit kehtestatud ei ole. Iga projekteerija kujundab digikonteineri ja digiallkirjastab, nagu ise tahab. Ühes ehitusprojekti digikonteineris võib olla 20 faili.
Oleme andnud vormistussoovitusi, näiteks, et oleks ära toodud sisukord ja läbivaatusel leiaks üles vajaliku koha.
Selle standardi puudumine tähendab, et mõnigi kord kulub väga palju aega, et leida konteinerist õige asi. See tekitas frustratsiooni ametnikes, kes olid harjunud loogiliste paberkaustadega. Nad pidid segapudrust leidma endale vajaliku koha. See on asi, millega saab harjuda.
Teine asi on, et kõige peale uuenduste väljatöötamisel ei tulda. Näiteks saadab süsteem küll meeldetuletuse, et projekti läbivaatamise tähtajani on jäänud viis päeva, kuid alguses polnud juures aadressi, mille läbivaatusest on jutt.
Digimenetlus muudab siiski menetluse läbipaistvamaks ja vähendab korruptsiooniriski. Iga inimene saab vaadata, kus maal tema dokumendi menetlus on. Menetluskiirus on ikkagi suurenenud.
Kui praegu ei jõua linn tähtajaks menetletud umbes kolmveerandit ehitusprojekte, kuhu olete eesmärgi seadnud? Peaks jõudma tähtajaks kõik, kuid see ilmselt pole realistlik.
Ideaalis peaksime kõik projektid tüürima ehitusloani 20 päevaga, 80 protsenti võiks olla aastaga saavutatud.
Ametnikega tehtud intervjuudest on lugeda, et ehitusloa aluseks olevad projektid ei jõuagi enam linnavalitsuse arhiivi. Kas see on endiselt nii?
Ei vasta tõele. Meil on paberarhiiv, sest ka praegu võib tuua paberprojekte. Paljud projekteerijad eelistavad esitada digiprojekte, sest see on vähem kulukas.
Digitaalsel kujul arhiveeritakse dokumendid meie dokumendihaldussüsteemis, nagu muud linna digitaalsed dokumendid. Sealt saab igaüks päringuga küsida dokumendi välja, sellel on ajatemplid peal, et seda ei saaks hiljem muuta.
Kas on tõene väide, et ametnike ülekoormuse tõttu esineb projektide ülevaatusel vigu?
See on tavaline. Alati võib olla ka inimlik eksimus. Me ei tahaks, et masin vaataks projekte läbi.
Siis tuleks selguse huvides küsida, kas need näpuvead võivad tähendada, et mõni hoone pole turvaline?
Kindlasti mitte. Seda, et hoone on turvaline, tagab meie arhitektide ja inseneride koolitus. Arvata, et linnavalitsus suudab teha konstruktiivse osa ekspertiisi igale ehitisele, oleks utoopiline. See pole võimalik ega vajalik. Inimesed, kes teevad ehitusprojekte, on haritud ja vastutavad selle eest, et maja püsiks püsti.
Parafraseerides üht linnaametnikku – kas teil on tulnud tunne, et tahaks võtta selle osakonna kokku ja neid sõimata?
Mis toimub minu ja osakonnajuhatajate vahel, on sisemine töökorraldus.
Ma väga üldiselt võttes ei mäleta, et oleks kunagi kedagi sõimanud, aga olen üritanud väga ausalt rääkida ja selgelt öelda, mis võiks olla teisiti.
Kui kevadel oli selge, et osakonna juhtimine ei kannata kriitikat, siis pool aastat on ikka väga pikk aeg sellise olukorra hoidmiseks.
On küll, jah.
Miks te ikkagi kiiremini ei reageerinud, kas või ülesandeid ümber jaganud?
Tegutseme õigusruumis, mis on. Meil ei olnud muud teha, kui üritada osakonnajuhatajat veenda, ja kui see polnud töötav lahendus, võttis tõesti osakonna personaliküsimused juhtida linnapea.
Ütlesin ka alguses, et see on kurb, et iga asjaosaline on nii palju energiat ja emotsioone kulutanud.
Praegu näeb küll nii välja, et abilinnapea ning terve linnavalitsus seisis jõe kaldal, vaatas, et jõgi voolab ja meie seda peatada ei saa enne, kui tuleb talv, siis see külmub kinni. Nii ei peaks linna juhtimine käima.
Selles mõttes linnavalitsus ei oodanud talve, vaid kasutas enda käes olevaid mehhanisme. Sealhulgas distsiplinaarmenetlust, saamaks asjas selgust ja et tekiks võimalused olukorrast välja tulla. Tegime, mis oli võimalik.
Avaliku teenistuse seaduse valguses.
Kahjuks küll.
Arhitektuuri ja ehituse osakonna probleemid on kestnud pikemalt kui täna ametist lahkuva osakonnajuhataja ametiaeg. Kas te ei muretse oma teise suure üksuse, linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna pärast? Seal on palju ristuvaid huvisid ja planeeringumenetlusi, mis on kestnud aastaid.
13 aastat on rekord.
Ütleme nii, et linnaplaneerimise osakond töötab minu hinnangul hästi, arvestades, et seal saavad kokku vastandlikud huvid. Kompromissi leida on keeruline töö. Müts maha nende inimeste ees, kes seda tööd teevad.
Millega ei saa rahul olla ja mille kallal teeme tööd, on see, et meil võtab planeerimine nii palju aega.
Avalikkuse huvi planeeringute vastu võib olla äärmiselt erinev. Mõni ei huvita suurt kedagi, mõni huvitab paljusid. Kaasamise võimalus kannatab palju, kui järelemõtlemise aega ei tohi võtta vabalt. Nii bussijaama kui kesklinna üldplaneeringu puhul peaks ikka julgema aega võtta, olgugi et ettevõtja võibolla soovib kiiremini raha teenida.
Kumbki neist ei ole liiga kiire menetluse näide. Aega ongi võetud liiga palju.
Kaasamisega on klassikaline argument, et võtame rohkem aega, siis on parem kaasata. Tegelikult võtame või Lina tänava haigla planeeringu näite. Avalik arutelu oli nii ammu, et ei julge enam aastat öelda. Planeering on vastu võetud, lahendus ei sobinud ja rohkem ei ole me sellest midagi kuulnud.
Kas see on kaasamiseks parem olukord kui see, et probleemid ja lahendused arutame läbi ühe soojaga? Arvan, et ühe soojaga arutamine on parem kui vahepeal uinumine. See ei tähenda ju, et me ei jäta kaasamõtlemiseks aega. Aga et mingi planeering seisab paar aastat, see küll kaasamist ei hõlbusta. Ka kodanikul on ajahorisont, milles ta mõtleb. Ta ei mõtle, et kuus aastat tagasi oli planeering, küll see oli põnev.
Praegu tahame inimeste ette tulla valmis kuldmunaga, kus nurgad on maas. Võibolla peakski avalikkuse ette minema tooremate lahendustega. Planeeringu eskiisi arutelul kooruvadki probleemkohad. Hiljem tuleb planeeringulahenduse arutelu.
Mida planeeringute osakonnas muuta?
Linnapea on andnud ülesande kõigile osakondadele mõelda koosseisud läbi. See suund, millest mõtleme, et oleks eraldi meeskond üldplaneeringute ja eraldi teenistus detailplaneeringute jaoks, võibolla aitaks planeeringute menetlemist kiirendada.
Kas ei ole olnud mõtet arhitektuuri ja planeeringute osakonda veelgi lähendada?
Ühte osakonda? Tuleb tunnistada, et selline mõte on olnud, aga tuleb vaadata, kas see on efektiivne. See osakond läheks liiga suureks, et olla ühele juhile hoomatav. Aga tegevused on tõesti väga läbi põimunud.
Millal saab arhitektuuri ja ehituse osakond uue juhataja ja uue struktuuri?
Esimesel võimalusel. Jagame kaheks, peainspektori koha taastamiseks konkurss käib. On kaks kandidaati, Sirje Tammiste personalibüroo viib veel läbi testimisi. Lisaametikohast saame rääkida uuel aastal.
Juhataja ametikoha täitmiseks on kaks võimalust: kas kuulutada konkurss ja vaadata, mis juhtub, või suurendada linnaarhitekti rolli ning ühendada linnaarhitekti ja osakonna juhataja ülesanded. Valiku peab tegema linnavalitsus.
Kas Andrus Mäesepa lahkumisüritusele kätt suruma lähete ja mida kingite?
Kui kutsutakse, siis lähen. Ma ei tea, kutset ei ole saabunud.
Teenistuste juhatajate selgitusi distsiplinaarmenetluse lõppdokumendist
Merlin Oja
Lubade- ja registriteenistuse juhataja
Töökorralduses on mitmeid takistusi. Ühelt poolt on tegu osakonna enda ametnike suhtumisega – kes diskrimineerib digiprojekte, kes ei ole rahul DHSga (dokumendihaldussüsteem – toim), kes ei taha täislausetega oma märkuseid kirja panna jne.
Samuti ei täideta osaliselt linnapea käskkirja («Ehitusprojektide digitaalne menetlemine»), kuigi korduvalt on viidatud käskkirjale ja öeldud, mis ülesanded kellelgi täita on. Osakonna juhataja ei ole selles osas midagi kahjuks ette võtnud / ... /.
Meil puudub ühtse meelega meeskond, kes töötaks ühe eesmärgi nimel, ning seetõttu kannatab kogu osakonna töö. Ametnikud ei ole rahul juhataja tööga ning igal sammul on näha nende rahulolematust.
Tõnis Arjus
Arhitektuuri- ja linnakujundusteenistuse juhataja, linnaarhitekt
Teenistuse töötajate ülesandeks on vastavalt lubade- ja registriteenistuse määratud tähtajaks projekt läbi vaadata.
Olukorrad, kus läbivaatamine on läinud üle tähtaja, on tingitud olnud kahest asjast: esiteks on sageli jäänud teenistuse töötajale automaatne teavitus määramata ning töötaja ei ole olnud teadlik tähtaja möödumisest; teiseks puhkusteaegse töökoormuse tõttu ja soovist projektide läbivaatamise sisulist kvaliteeti mitte langetada. / ... /
Teadmata põhjusel ei arhiveerita ehitusloa saanud projekte ei digitaalselt ega paberkandjal. See on tekitanud mitmeid probleeme. Esiteks ei osata ilma registreerimise templita hinnata, kas kaustas olevad joonised on ikka need, millele anti ehitusluba, või on juba tehtud sinna mingeid muudatusi. Teiseks, kuna paberkandjal olevad projektid ei jõua arhiivi, ei saa ei kodanikud ega kaasametnikud projektidele ligi.
Andres Aint
Järelevalveteenistuse juhataja
Ületundide tegemise vajadus on seotud osakonna juhataja vahetuse ja sellega, et kaotati juhataja asetäitja – peainspektori ametikoht, kelle tööülesandeid ei jagatud teistele teenistujatele, vaid need lihtsalt jagunesid erinevatele ametikohtadele.
Mati Raamat
Inseneriteenistuse juhataja, linnainsener, osakonnajuhataja asetäitja
Projektid, mis menetlusse suunati, olid kas visuaalselt loetamatud või ei vastanud lähteülesandele. Projektide menetlemiseks kättesaamine DHSist oli liiga aeganõudev, projekti digitaalse kooskõlastamise ülesehitus oli kohmakas, aeganõudev ja fookusest väga väljas.