Riho Raave: asi on märkamises
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhimõtteliselt on asi märkamises, märkis esmaspäevast traagilist Viljandi sündmus kommenteerinud Tartu haridusosakonna juhataja Riho Raave. Kavatsen koolidelt küsida, kas nad on kriisiplaanid teinud ja kas need on adekvaatsed ennetamaks analoogseid olukordi. Ma eeldan, et sellised plaanid on, aga iga selline juhtum ju põhjustab selle, et neid tuleks üle vaadata.
Tahame, et nii klassijuhatajad, psühholoogid kui ka sotsiaalpedagoogid tegeleksid oma igapäevatöös selle märkamise poolega. Selleks tahame koolitust korraldada. Mõnes mõttes on see triviaalne, sest kogu aeg on ju räägitud, et tuleb märgata, kui kellelgi on kriis, mis võib põhjustada plahvatusliku tegutsemise, nagu on koolitulistamine. Reaalses elus ei olda selleks valmis, ei jõuta või ei taheta sellega tegelda.
Tuleb luua võrgustik: meie linna kaudu koolitame koolipsühholooge, nemad omakorda koolitaks klassijuhatajaid.
Asja keeruline külg on, et teadaolevalt ei näidanud ükski märk Viljandis seda, et just see õpilane tulistab just seda õpetajat. Ei olnud õpilase ja õpetaja konflikti. Ise mõtlen esialgse info põhjal, et kas Viljandis oli see Breiviku värk.
Selliseid asju on raske märgata, aga peab püüdma, tegema endast oleneva.
Koostöö lapsevanemaga on tähtis, tuleb nentida, et kool ei saagi väga palju teha. See on klassijuhataja ja lapsevanema suhtluse ja dialoogi küsimus. Kui on probleeme, tuleb sellest üksteisele rääkida.
Loomulikult on võimalik koolimajade turvameetmeid tõhustada alates metallidetektoritest ja jälgimiskaameratest, aga see läheb absurdiks. Võtmetähtsusega on ikkagi stressivaba koolikeskkond ja märkamine. Füüsilised abivahendid – no kuhu me siis jõuame, kui kooli sisenedes läbitakse turvavärav nagu lennujaamas.