Politseinik Tartu kuriteopaigal kogetust: see jääb kummitama

Foto: Pärnu Postimees

Ööl vastu laupäeva oma elu eest röökinud kolmeaastase lapse kisa kumiseb Tartu patrullpolitsei välijuhi Jaan Mürgi peas edasi.

Mürk läks pärast Lääne tänava õues asunud sõiduki alt laiba leidmist koos uurijaga Lääne tänava korteri ukse taha. Nad vajutasid linki, aga uks oli lukus. Siis nägid nad ukseavast lahvatanud tulekuma ja kuulsid samal hetkel oma elu eest röökima hakanud väikelapse kisa. Koos uurijaga ukse taga seisnud Mürk mõistis, et nüüd tuleb joosta.

Mürgi sõnul tuleb politsei töös harva ette laupäevaöisega sarnaseid olukordi, kui inimeste elud sõltuvad sekunditest. «Sarnaseid adrenaliinipuhanguid juhtub siiski harva,» lausus ta. «Aeg-ajalt on küll ette tulnud katuseserval või silla äärel seisvaid enesetapjaid.»

Päästjad olid Mürgi sõnul selleks hetkeks õues põlenud auto kustutanud. «Aga ma ei lasknud neid igaks juhuks veel minema,» lausus ta. «Tahtsin, et nad aitaks surnukeha auto alt ühes tükis kätte saada. Seal nad siis istusid seal tuletõrjeauto astmete peal ja ootasid, kunas nad saavad tegutsema hakata. Tulin välja ja ütlesin ikka tavapärasest ärevama häälega, et nüüd on väga kiiresti abi vaja.» Päästjad avasid ukse mõne sekundiga.

Pärast korterisse sisenemist jooksid Mürk ja politseiuurija ema ja lapse suunas, uurijal õnnestus haarata põleva lapse jalgadest ja ta ema käest ära kiskuda.

Mürgi sõnul kestis too ­öine episood tema jaoks terve igaviku. «Tegelikult oli kõik vist sekundite mäng, seda enam, et inimene võib vingu sees surra väga kiiresti – tuba oli suitsu paksult täis ja ka ühel politseinikul oli pärast paha olla.»

Sündmuste areng tekitas Mürgis hetkeks kerge šoki, mis läks siiski kiiresti üle. «Kõik oli ju maha rahunenud selleks hetkeks, kui me läksime korteri ukse taha,» rääkis ta. «Siis tuli info, et selles korteris võib viibida inimene, lapsest ei teadnud me algul üldse midagi.»

Mürgi sõnul jätkus vahetuse ajal töö tavapärases tempos ja sestap polnud tal üleliia aega juhtunule mõelda. Mõtted tulid siis, kui tööaeg sai läbi. «Eks paljud hakkasid küsima ja siis tuli sellest uuesti rääkida, pidin selle uuesti läbi elama. Kõik tuli meelde. Ta jääb ju kummitama. Hakkad ju mõtlema selle peale, kui vähe jäi puudu sellest, et meil oleks olnud veel kaks laipa. Lapse paaniline kisa kumiseb seal olnute kõrvus edasi,» lausus Mürk.

Politseinikel on Mürgi sõnul võimalik saada ka psühholoogilist abi, kuid selleks tuleks tema andmetel sõita Tallinna. «Meil on siin Tartus siiski ka väga mõnus kaplan, kes oskab selliste probleemidega tegeleda,» lausus Mürk. Mees siiski enda jutu järgi hingetuge ei vaja. «Võib-olla oleksin läinud siis, kui me poleks suutnud last päästa.»