Tõesti on mõnikord kange tahtmine öelda, et «kõtt rattateelt, mammi!». Võiks ju ka mõelda, et Tartu on puupeade linn, mille elanikele on bussides stoppnupu tarvitamine ilmvõimatult keeruline ja kus jalakäijad ei ole võimelised taipama, et mõni teeosa on tähistatud jalgrattaliikluseks.
Aga ei ole ju nii. Stoppnupuhirm on üle läinud ja vähemasti Turusillal on jalutajad võimelised oma teeosale hoiduma. Tõsi, üksikute eranditega.
Aga ega turukotiga mammi ole süüdi, et ühel hetkel lipsab meelest, kummal pool asfaldile tõmmatud triipu peaks kõndima tema ja kus sõitma rattur, kui triipu on vaevu näha ja harvad selgitavad figuurid asfaldil olematuks kulunud. Vaadake mõnda ülekäigukohta, kus ratturite osa on tähistatud ruutude ja jalakäijate osa ristkülikutega.
Mida see märgistus õieti tähendab? Uurisin eelmisel nädalal tänavaületajatelt – mõni teadis, suurem jagu ei saanud sellest midagi aru. Nii me seal siis läbisegi ukerdame.
Suviste Soome muljete ajel läksin pärast puhkuse lõppu raekotta linnapea Urmas Kruusega rattateedest rääkima. Ta oli lasknud end viimaste saavutuste ja tulevaste plaanidega korralikult kurssi viia. Kohe vestluse alguses ütles ta korduma kippuva mõtte, et Soomes on rattateede võrku üles ehitatud väga kaua, Tartus on üritatud nõukogude aja tegematajätmisi tagasi teha.
«Olime nõukogude ajal leplikud.
Kui rattaga oli vaja sõita, siis sõideti. Praegu me räägime euroopalikust lähenemisest ja suuremast turvalisusest,» ütles linnapea.
Läbi käis mõte, et pärast Ringtee silla valmimist on Tartus 53 kilomeetrit rattateid. Siis läks jutt sellele, kuidas euroliidu uue eelarveperioodi rahast ehitatakse uusi rattateid kesklinnast nende linnaosade suunas, kuhu praegu head ühendust ei ole.
Ja ikka-jälle sellele, kuidas raha on vähe.
Õige, et rattaga sõitmiseks on vaja ratast ja ratturit ning rattatee puudumise pärast sõit tegemata ei jää. Enam ei ole põhjust vastata küsimusele rattateede võrgu olukorra kohta vastuküsimusega, et kus see võrk on. Kuid soomelikust tulemusest ei lahuta mitte üksi uued euromiljonid, vaid detailidele mõtlemise võime: rohkem selgust, rohkem mugavust ja vähem lollusi.
Võtame või mõttetu mõnemeetrise pargimurusse lõppeva rattateejupi Tartu hotelli taga. Liiklusmärk on aga uhkelt selle ees.
Miks peab rattatee märgi tarvis posti panema keset rattateed ja veel nii, et sõiduteeäärse torupiirde ja märgiposti vahele jääb üsna kitsas vahe, nagu on Riia ja Raudtee tänava ristis?
Kui Turu-Soola risti juures on pangamaja juurde laotud punasest unikivist rattarada, miks on just selle keskel tänavalaternapost? Aga miks ei võiks ka sealt edasi Aleksandri tänava suunas joonistada kõnniteed? Ruumi on laialt.
Eelmisel nädalal tülitasin mitut ratturit ja küsin neilt, kuidas on Tartus rattaga sõita. Ja sain vastuseks, et sõita saab muidugi, aga on ka häirivat. Rattateede võrk on endiselt katkendlik. Märgistus jätab soovida.
Kui ratturid ja jalakäijad on tänaval läbisegi, võtab see kiirust alla. On kõrgeid äärekive. Kohati juhatab rattatee märgistuski kõrgesse äärekivisse. Ja nii edasi.
Aga veel tagasi Soome juurde – seal on jalgratas aasta ringi liiklemiseks. Meil on uutel rattateedel talvel kas just lumevaal, aga no ei ole rattureid silmas pidades neid puhtaks lükatud.
Viis aastat tagasi ajalehes olnud küsitluses ütles Sakari Neuvonen, et näiteks Oulus on tänavakoristajatel kombeks esmalt puhtaks lükata rattateed ja siis autoteed.
Linnapea Kruuse viitas nüüd raekojas olnud vestluses, et rattaspetside arvates sobib talvel rattaga sõitmiseks paremini liivatatud ja soolatatud sõidutee. «Ma arvan ka, et meie inimesed ei ole valmis talvel jalgrattaga sõitma hoolimata sõidutingimustest,» jätkas Kruuse.
Linna arengudokumentidestki võib lugeda, et rattaliiklus tuleks muuta mugavamaks. Mugavus, teadagi, algab detailidest ja läbimõeldusest. Turukotiga mammi võiks ju rattateel tatsamise asemel rattateel vändata.