Mitte üks inimene ei suuda naljalt end kaua tagasi hoida, kui tegu on kotlettidega. Aga pimeda inimese juhtkoerahakatis Roosi (must koer), kes sai eile aastaseks, ja ta sõbranna, praegu juhtkoeraks õppiv Lotte (hele koer) talusid kotletitaldriku juures pidulikku pildistamist lausa kaameli kannatusega. Noh, kasvuperes elava Roosi väike perenaine Nora Kreen hoidis sõbral küll igaks juhuks rihmast kinni kah.
«Aastane koer pole enam kutsikas, kellele on kõik lubatud,» selgitas juhtkoerte treener Veronika Malm. «Inimene peab nii suure koeraga olema konkreetne, selles eas peab noor koer juba sõna kuulama.»
Roosi ongi juba täitsa suur koer: eile kaalus ta 30 kilo, tema turi oli 61 sentimeetrit kõrge ja vasak käpp 12 sentimeetrit pikk. Ta istub, lamab ja ootab käskluse peale kenasti. Peale selle annab Roosi teretamiseks ja õnne soovimiseks ka käppa. Hiljuti läks parematele jahimaadele Nora Kreeni kass Mosse, kelle kuningriik oli köögis. Nüüd käib ka Roosi köögis ja paneb seal käpa Nora põlvele – midagi võib ju sõbrast üle jääda ja patt oleks lasta toitu raisku.
Kasvupere kinkis Roosile suure kunstkondi, millega sünnipäevakoer terve päeva uhkelt majapidamises ringi käis. Veronika Malm ja tema treenitav Lotte tõid peole suure hunniku kotlette. Tartu Postimees tegi Roosile tema vanust arvestava noortepärase kingi, burgerit meenutava einevõileiva.
Võileib pandi pidulikuks õhtusöögiks kõrvale. Kotletid kadusid Lotte ja Roosi kurku aga enne, kui taldrik jõudis maad puudutada.
Siis läks lahti kõva mürgel, nagu sünnipäeval olema peabki: tulevased juhtkoerad jooksid saapad pikali, napilt jäi püsti Nora Kreeni vend Kaarel ning kogukas ahvileivapuu ähvardas mitu korda postamendilt prantsatada.
Tõsisema pöörde võtab Roosi elu kevade poole, kui Veronika Malm hakkab teda juhtkoeraks treenima.