Punavõim tegi lapsegi kulakuks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Siiri Raitar, toona veel perekonnanimega Karu, koos ema Amanda Kulkiniga Siberis Verh-Aleusis 1950. aastal.

FOTO: Erakogu

 Postimees.ee taasavaldab küüditamise 61. aastapäeva puhul varem lehes ilmunud mälestusi.

Kauane saksa keele õppejõud Siiri Raitar elas küü­ditamise üle iseäranis jõhk­ral moel. Algul kümneid kilomeetreid autokastis jääkülma tuule käes, siis kaks nädalat loomavagunis, pidi 9-aastane tüdruk hakkama saama omasteta.





Raitar on tänaseni veendunud, et tema, nagu ka ta ema, sattus küüdinimekirja eksituse tõttu või nii-öelda augutäiteks. Kasuisal Hans Kulkinil oli küll Valgamaal Koorkülas 23-hektariline talu, kuid selle kinkis ta 1949. aasta alguses metskonnale, kolides naise ja kasutütrega Tõrva.



Siiri Raitari isa Voldemar oli juba 1942. aastal surnud tuberkuloosi. Koorküla Antse talu, mille pärijaks Voldemar vanima pojana oli saanud, jäi vanaisa pidada. Pärast sõda sai Antse talust masina-traktorijaam. Vanaisa pidas omaenda talus ärklikorrusel elamist alandavaks. Ta kolis tuttava tallu, kus suri 1947. aastal.



Süüdi onude pärast?


Lähisugulaste hulgas oli siiski mustemaid lambaid. Siiri Raitari onud Elmar ja Evald said kaitseliitlaste ning sõjaaegsete omakaitsemeestena karmid karistused ning surid mõlemad vangilaagri elust kurnatuna Siberis.



Küüditatud loendasid 28. märtsil Valga jaamas seismas 60 loomavagunit, igal kaks väikest trellitatud akent.



«Kindlasti oli nimekirja sattumine äpardus,» leiab Raitar onude taustast hoolimata. «Minu emal polnud ju mingit süüd, ta oli õpetaja. Ema sai alles Siberis teada, et teda süüdistati kulakluses.»



Ema Amanda Kulkin oli 25. märtsil Valgas õpetajate päevadel, Siiri saadetud Koorkülla vanaema juurde. Amanda võeti kinni Valgas, Siiri leidis NKVD alles 28. märtsil, kui ema oli juba teel Siberisse. Koorkülas orienteerumiseks olid julgeolekumehed haaranud Tõrvast kaasa teejuhi.



Ka puutöömehena leiba teeninud kasuisa Hansu ei leidnud NKVD Tõrva kodust eest, teda olevat keegi jõudnud hoiatada. Pääsemine oli aga näiline. Hans saadeti kaheks aastaks vanglasse passirežiimi rikkumise ehk kodust väljas ööbimise eest võimude teadmata.



Siiri Raitar mäletab enda äraviimisest ilmekamaid kilde: vanaema pakkimas kaasa ämbritäit soolaliha ning valusat külma ligi 40-kilomeetrisel teekonnal lahtises veoautokastis, ihuüksi trobikonna püssimeeste vahel. Sõit külmas, hirmus ja rappumises kevadiselt jääkonarlikel teil päädis oksendamise ja palavikuga.



Valgas seisnud küüdirongi pikkust Raitar ise ei mäleta, kuid teiste äraviidute käest kuulis ta hiljem 60 loomavagunist, igal kaks väikest trellitatud akent.



«Mulle kutsuti meie vaguni juurde arst. See vaatas mu läbi ja arvas, et kõlbab välja saata küll,» mäletab Raitar.



Ülerahvastatud vagunis ei jätkunud kõigile narisid, väikesel Tõrva tüdrukul tuli sõita kaks nädalat kaasapandud riidekoti otsas. Kord päevas anti väljasaadetavaile jaamades vormileiba ja kivisöe järele haisevat kapsasuppi. Üle jäänud leivatükid kuivatati ja need kulusid hiljem asumisel ära.



«Vagunis annetati mulle võileibu, aga mul polnud sugugi isu. Ladusin neist aseme ümber terve poolkaare,» kirjeldab Raitar.



Tema lõppjaam saabus Baikali järve lähedal Burjaatias. Rongile vastu aetud hõredate juustega pilusilmsed külamammid, piibud suus, pelutasid eesti tüdrukut kangesti.


«Mäletan, kuidas ütlesin: mina maha ei tule, need söövad meid ära!»



Burjaadid osutusid aga sõbralikuks rahvaks, kes tegid peagi selgeks, et kui eestlased neid lugupidavalt kohtlevad, koheldakse neid samamoodi vastu. Algul olnud küll raske harjuda, et kohalikud tulid kutsumata küüditatute onni, seisid kambakesi uksel ega lausunud sõnagi. Ainult vaatasid, kuidas kummaliselt plassid suuresilmsed tulnukad omi asju toimetavad.



Pääsemine lastekodust


Siiri Raitar oli sattunud oma emast umbes 2000 kilomeetri kaugusele. Tütre asukohast sai Amanda teada oma emalt, kellelt oli Koorkülla kirjutades paha aimamata uurinud, kuidas Siiril läheb. Kokku elama said ema ja tütar pool aastat hiljem pärast korduvaid palvekirju.



Raitar arvab, et oleks jõudnud enne kaduda mõnda lastekodusse, kui samas vagunis sõitnud Valga perekond Laurits poleks teda oma hoole alla võtnud. Eeskätt on ta tänulik peretütrele, gümnaasiumi lõpuklassist rebitud Helgi Lauritsale, kes teda juba rongisõidul poputas.



«Tõenäoliselt oleks mu nimi muudetud lastekodus venepäraseks, nii et ema poleks osanudki mind otsida,» leiab Rai­tar.

    Tagasi üles