Kooli läksin 1957. aastal. Minu koolimaja , omaaegne Tori kihelkonnakool, oli ehitatud 1875 ja seda peeti Liivimaa kauneimaks maakooliks. Uhke, suur, salapärane, vana Pärnu jõe kõrgel kaldal veskipaisukohinas seisev soliidne kahekorruseline majamürakas.
Mäletan, et ühest selle salapärasest pööningukambrist leidsime raamatuköitmise riistad, vana harmooniumi ja kirstud põneva kolaga ning teisest üle-eelmisel sajandil asutatud Eesti ühe suurema kooliraa-matukogu põnevad raamatud, mis 1962. aastal direktori korraldusel tuleriidale kanti – temal oli vaja ruumi lagunenud toolide-laudade hoidmiseks.
Minu esimese koolipäeva uudsuseks olid vaid klassikaaslased, kellest enamikku ma ei tundnud, ja kena, just koolipingist tulnud klassijuhataja. Vanemaid õpilasi tundsin ennegi hästi.
Õpetajad viskasid nalja, et Aadu istub ju kolmandat aastat esimeses klassis, tahtsid kohe teise sokutada.
Minu ema oli õpetaja, meie toa ja esimese klassi uksed kõrvuti, ja kui kodus haige olin, kuulsin läbi kinninaelutatud vaheukse, mida teistele õpetati. Klassivend Jaan kadestas minu nappi kooliteed, aga mina tema oma – see tuli Levilt Torisse, tollal veel üle põrgu mäe, sügishommikute hämaruses salapäraselt kohisevate surnuaia põlispuude ja sünge Tori põrgu sisselangenud lae vahelt.
Koolielu oli põnev, mitmete vaid maakoolidele omaste krutskite ja vallatustega.
Õpetajate hulgas aga domineerisid paar vanatüdrukut, kellel oli liiga palju aega juurdlusi toimetada, et kes kutsika klassi toonud või kelle oma on see haige tiivaga toonekurg, kes sõbrale kooli järele jalutanud.