Karlotta näitab uhket pitskübarat

Seitsmeaastane Karlotta Kattai oskab oma niplispitsist kübarast rõõmu tunda. Selle on kudunud talle tema ristiema Angelika Nöps.

FOTO: Kristjan Teedema

Seitsmeaastane Karlotta Kattai kallutab pea kelmikalt ühele küljele. «See kübar meeldib mulle väga, nii-ii ilus!» lausub ta õnnelikult.

Karlotta elab koos ema Aire ja isa Oleg Kattaiga ning kahe vennaga Supilinna servas. Nende aed on tulpidest punane ning viljapuud õitest valged – just sobiv aeg uue pea-asja näitamiseks.

Karlotta on kübaraid varemgi kandnud ja teab, mida see tähendab. Näiteks vanavanemate kuldpulmas kandis ta üht suure lillega kübarat. See siin on aga hoopis teist masti peakate. Tagasihoidlik, mõnes mõttes märkamatugi, aga filigraanselt kaunis, kuna on loodud niplispitsitehnikas.

Et kõik selle kübara kohta ära rääkida, peab jutustama mitu peatükki.

Sõbrannade silmatera

Kübara valmistas Karlottale tema ema sõbranna, Tartumaa ainus niplispitsimeistri kutsetunnistuse omaja Angelika Nöps.

Tädi Angelikat tunneb Kar­lotta juba varasest lapsepõlvest saadik, sest tädi Angelika on tema ristiema ning ühtlasi ema sõbranna.

Et Angelika Nöpsil endal tütreid ei ole, ainult kaks poega, kasvab Karlotta võrdselt nii oma ema kui ristiema tähelepanu all. Kui on vaja kedagi ehtida, on sõbrannadel Karlotta kohe ette võtta.

Veel on tüdruku ema ja ristiema omaaegsed koolikaaslased, õppinud Tallinna kergetööstustehnikumis rahvuslikku käsitööd. Nüüd Tartus puutuvad nad tihedalt kokku niplis­pitsihuvilisi ühendavas mittetulundusühingus. Karlotta teab väga hästi, kuidas niplispits sünnib, sest tema emalgi on padi ja pulgad kodus olemas. Kunagi oskab Karlotta sellist pitsi kududa ka ise.

Kobina peale

Angelika Nöpsil on õpilasi mitmel pool, ka Tartu rahvaülikoolis. Aga et niplispitsialast kirjandust ja mustrijooniseid Eestis eriti saada ei ole, käib Angelika Nöps mõnikord Eesti Rahva Muuseumis.

Ta tellib fondides olevatest tuhandetest pitsesemetest vaistu järgi midagi välja ning hakkab siis mustrit ümber joonistama. Või siis pildistama, et kodus arvutis fotot suurendades välja mõelda, kus ja kuidas üks või teine niit jookseb.

Angelika Nöps ütleb, et mitte kunagi ei saa ennustada, mille otsa niimoodi poolpimesi fondides kobades komistad. Too kübaramõtegi sündis nii, et ta läks muuseumisse kõigepealt otsima Rõuge kihelkonna pitsi, mida vajas tema õpilane. Ja palus fondist välja tuua ühe poole meetri pikkuse riba, millest usuti, et see saab olla vaid tanupits. Tanu ennast pitsiga koos ei olnud.

Angelika Nöps ütleb, et ese erines kõigist niplispitsiesemeist, mida ta varem oli näinud. Selle mustripinnad mängisid eriliselt, need olid ühest küljest sümmeetrilised ja teisest küljest ebasümmeetrilised. Niisugust pitsi takseerides hakkas Angelika Nöpsi silme ees keerlema mitte enam too ammune tanu, vaid hoopis moodne kübar.

Angelika Nöps mõõtis mustrikorra suuruse ära ja et mustrisamm oli küllalt pikk, jäi kaks võimalust. Kas teha sellest kübar mõnele hästi noorele daamile, näiteks Karlottale. Või veel üht mustrikorda lisades niblata hiidkübar, millele kandjat leida oleks olnud juba keeruline.

Nüüd peab ütlema, et Angelika Nöps ei olnud elus varem mitte kunagi ühtegi pitskübarat veel teinud.

Et niplispitsi saab kududa ainult tasapinnaliselt, tuli tal kõigepealt valmis mõelda paberist lõiked ja paberist kübar ka kokku liimida, et näha, kuidas on.

Seejärel tuli detailide peale muster kombineerida. Kõige lihtsam oli muidugi selle kübara osaga, mis jookseb lindina ümber pea – see ongi otsekui omaaegse tanupitsi koopia. Kübara põhjale pidi Angelika Nöps sellesama mustri aga ringikujuliseks kuduma ning kübara serv nõudis mustri paigutamisel jälle kolmandat moodi lähenemist.

Ilma matemaatikaarmastuse ja geomeetria tundmiseta niplispitsi ei loo ega koo.

Preemia veel peale kõige

Angelika Nöps kudus seda kübarat oma ristitütrele juba eelmise aasta novembris peetud mardilaadal Tallinnas. Niplamine ei ole küll selline töö, mida tehes võivad silmad ringi käia ja suu muudkui lobiseda.

Inimestele aga meeldib väga vaadata, kuidas niplamine käib. See meeldib neile isegi rohkem kui silmitseda valmisesemeid, kuna nende puhul on võhikul raske mõista, mis selles kõiges nii erilist on.

Angelika Nöps ütleb, et niplispitsi kudumist on ajaloos kasutatud ka kui kasvatusteraapiat, mille eesmärk ei olnud pitsi tegemine, vaid keskendumisvõime arendamine.

Niisiis ühel selle kevade päeval oli Karlottale kootud pitskübar ometi valmis. Juhuslikult märkas Angelika Nöps Tartu Maanaiste Liidu ja Tartumaa Käsitöö Keskseltsi väljakuulutatud võistlust «Teeme oma pea-asja» koos kolme alateemaga: rahvuslik, taimest tulnud ja vaba teema.

Angelika Nöpsi kübar oli niblatud naturaalvalgest linasest niidist, niisiis tulnud otse taimest, ning võistlustööde esitamise lõpptähtajani oli veel paar päeva aega ... Kuduja arvas, et kaotada ei ole midagi, saatis töö ära ja sai emadepäeva eel teada, et ongi võitnud.

Tagasi üles