Treener lõpetab spordihuvilise piinad

Tartu Suusaklubi treener Jaak Teppan (paremal), Teppanite spordiperekonna esindaja, jagab Tähtvere spordipargis juhiseid Valmar Simsonile.

FOTO: Sille Annuk

Juhtusin mõni aeg tagasi treeningu ajal seisatama koos endise laskesuusataja Margus Aderiga Tähtvere spordipargi sprindiringi künka otsas, kust ümberkaudsetel radadel kulgev tegevus hästi silma paistab. Ja mida me seal nägime?




Aderi kogenud silm nägi, kuidas inimesed rajal piinlevad. «Näe,» ütles ta ühele harkisjalgsele mehele osutades. «Ta ei püsi püstigi, kukub kohe pikali. Kepid ju lausa segavad teda.»
Kui vaid enamik inimesi end kõrvalt näeks, küllap nad imestaks isegi, kui õudsel moel nad sportides liiguvad. Eriti sellisel tehnilisel alal nagu suusatamine.

Aga inimeste õnneks – pigem küll õnnetuseks – ei näe nad seda kohutavat vaatepilti kõrvalt. Ja jätkavad ajuvaba rabelemist, muutes liikumise kui tervise pandi enesepiinamiseks, kus naudingut asendab kurnav kannatus.

Lühidalt: selleks, et sportimisest mõnu tunda, rääkimata sportlikust arenemisest, tasub nõu küsida asjatundjailt. Päris ilma ikka ei saa.

«Minu arvates on iga erialase töö jaoks oma spetsialist, eriti, kui tahad head ja korralikku töötulemust saada,» lausub jooksutreener Meelis Minn, kes on juhendanud paljusid töö kõrvalt sporti harrastavaid tuntud inimesi. «Huvitav, et muudel elualadel ei teki sellist küsimust, et tean ja teen kõik ise.»

Ometi tikuvad paljud spordihuvilised mõtlema, et arengu tagab viimase peal varustus, mille nimel pole ükski kulutatud kroon liiast. Kokku hoitakse hoopis pädeva nõuandja arvelt, lähtudes motost, et sportimine on ju imelihtne. Ent unustatakse, et inimene on neetult keeruline organism, mille arendamine nõuab professionaalset oskusteavet.

Hullud koos


Igale sportima asujale on juhendajat vaja ennekõike selleks, et sportides suurest püüdmisest endale liiga ei teeks.

«See kehtib eriti nende kohta, kel viimane sportlik kogemus pärineb koolipõlvest, mil tervist oli maa ja ilm,» hoiatab Eesti tippjooksjaid Pavel Los-kutovi ja Tiidrek Nurmet nõustav Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi juhatuse liige Harry Lemberg. «Arvatakse, et mida tugevamini ja kauem harjutada, seda rohkem arenetakse. Aga 40-aastase tervis on hoopis teine.»

Ent miks palgata treener, kui treeningunõu saab internetist ka tasuta? Need treeninguplaanid, kus lubatakse igaühest teha nelja nädalaga maratonijooksja, on ohtlikult lihtsustatud, manitseb Urmo Raiend, peamiselt pikamaajooksjaid koondava Stamina spordiklubi juhataja. Neid plaane kasutades keerataksegi tervis tuksi, nendib ta ning tuletab meelde vastupidavusalade ühe põhitõe: tark ei torma.

Tartu Suusaklubi treener Jaak Teppan on Taaralinna suusaradadel aastaid näinud, kuidas tavainimesed harjutavad täiesti valesti. Esiteks treenitakse liiga intensiivselt ja teiseks liiga lühiajaliselt, kasulikum oleks harjutada hoopis rahulikumalt ja pikemalt.
 
Selleks, et lihtkodanikke õigele rajale juhtida, lõi Teppan ülemöödunud talve eel neile treeningurühma. Mullu lisandus sellele teinegi. Nüüd käib tema näpunäidete järgi nädalas kaks korda harjutamas üle poolesaja suusahullu (just nii nad ennast kutsuvad).

Kuna suusatamine on tehniline ala, pühendab Teppan ühistrennides suure aja osavuse ja tehnika lihvimisele ning koostab lisaks ühisplaanile innukamatele ka eraplaane.

Piitsutaja tähtsus


Treeneri käe all ja professionaalse plaani järgi harjutamine tagavad süsteemsuse, milleta pole erilist arengut loota. «Tulemuslik treening algab õigest mõtlemisest,» märgib Minn.

«Treener peab kõigepealt õpetama sportlase-harrastaja kaasa ja järele mõtlema. Ta aitab harjutajal kergemalt ja vigadeta läbida treeninguprotsessi ning jõuda püstitatud eesmärkideni. Hea treener on universaal – ta  motiveerib, toetab, analüüsib ja näeb tervikut ning oskab seda kõike ka tavaeluga siduda ja tasakaalus hoida.»

Tagatipuks mõjub juhendaja olemasolu distsiplineerivalt, tõdeb olümpiavõitja Erki Nool, kes ise oma sportlaskarjääri lõpuaastail treenerit nii väga enam ei vajanudki. Sellepärast, et suutis raskematelgi harjutuskordadel valuläve ületada ilma kellegi takkapiitsutuseta.

Aga harrastajale, kel võib sageli tekkida viitsimatusest, mugavusest või tüdimusest tahtmine püss põõsasse visata, kulub Noole väitel hirmsasti ära, et keegi nõrkushetkil tagant utsitaks.

Lõppeks on oluline, et treeneri nõuanded ei tuleks kaugjuhtimise teel – telefonitsi või meilitsi –, vaid otse harjutaja kõrvalt, lausub Margus Ader (minu tänavuse talve suusanõustaja). Vastasel korral ei õpi juhendaja hoolealust tundma ega teki teineteisemõistmist.

«Treeneri kõige tähtsam ülesanne on olla treeningul kaasas,» väidab ta. «Ma pean teadma, kes [õpilane] on ja mida ta teeb. Muidu võib ta treenida ennast haigeks.»

Tõsi, Aderi sõnad lähevad meie koostöös üksjagu lahku tegudest, mistõttu ta ei olegi endale ametlikult juhendatavaid võtnud. Mind nõustab ta hobi korras oma muude asjaajamiste kõrvalt. Aga need korrad, kui olen tema silma all trenni teinud, on toonud silmanähtavat kasu.

Ja mis kõige tähtsam, ehkki see kõlab lihtlabaselt: ta on teinud mulle selgeks, et tark ei torma.
----------------------------------------------------
Kust leida juhendaja?

Sel talvel pole möödunud nädalatki, kui keegi ei pöörduks endise laskesuusataja Margus Aderi poole palvega saada treeningunõu.

Sama tihti, vähemalt korra nädalas, saab mõne e-kirja jooksutreener Harry Lemberg, kus päritakse näiteks, millest alustada, kui tahta suvel joosta maratoni.

Ja Tartu suusatreener Jaak Teppan, kel niigi juhendada kaks rühma harrastajaid, kohtab jätkuvalt huvilisi, kes küsivad, kas tema suusahullude pundiga saaks liituda.

Niisiis: kõige lihtsam tee treeneri leidmiseks on otsida üles need, kes juba harrastajaid juhendavad. Nende kohta saab teavet spordialaliitudest. Samuti tasub nendega kontakti otsida suurtel spordiüritustel. Isegi juhul, kui neil käed-jalad juba tööd täis, oskavad nad juhatada mõne kolleegi juurde, kel töökoormus ehk väiksem.
Mida harrastaja treenimine maksab, selles ühtset palgaskaalat pole. Lemberg näiteks ei ole siiamaani kelleltki raha küsinud.

Tartu Suusaklubi harrastajate grupi kuumaks on 500 krooni. Enamasti, kui tegemist on eraviisilise nõustamisega, sõltub tasu suurus poolte kokkeleppest. (TPM)
----------------------------------------------------

Harrastajate prohmakad
Omast tarkusest treenijad teevad enamasti selliseid vigu:


• ülehindavad oma võimeid ja võimalusi,
• eesmärgini kiirustades unustavad treeningu põhialused,
• harjutavad süsteemitult (treeningute vale ülesehitus),
• ei järgi treeningu ja puhkuse õiget vahekorda,
• spordivad monotoonselt ja ühelaadselt nn mugavas tsoonis,
• alahindavad soojendust ja lõdvestust (sh venitused),
• treenivad vale tehnikaga,
• ei kasuta otstarbekat varustust,
• võrdlevad oma saavutusvõimet teiste omaga liiga vara,
• ei pea õiget toitumisrežiimi,
• harjutavad haiguse või trauma kiuste.
Allikas: Meelis Minn

Tagasi üles