Vladimir Šokman: kas poliitiline dialoog Tartus on võimalik?

Pildil Tartu linnavolikogu liikmed. Foto: SCANPIX

Tartu linnavolikogu 16. veebruari istungit ootasid pikisilmi eelkõige paljude koolide inimesed, sest päevakorras oli mitu Tartu koolide tulevikku puudutavat arutelu.

Linna arengukavas ning koolivõrgus kavandatavad muudatused määravad ju koolide ja tegelikult kogu linna arengusuunad aastakümneteks. Seetõttu on täiesti loomulik, et nii koolijuhid, hoolekogude inimesed, õpetajad ja õpilased koos lapsevanematega ning paljud teised olid ootel. Mõni tuli lausa ise kohale, paljud jälgisid istungi kulgu internetist.

Mõnedel juhtudel on kavandatavad muudatused jõutud koolide inimestega läbi rääkida ning kokkulepped saavutada – näiteks osas Annelinna koolides –, kuid on koole, kus ei ole selle tööga veel vajaliku tulemuseni jõutud, näiteks Tamme gümnaasiumis.

Taustaks nii palju, et mitme volikogu fraktsiooni esindajad tegid ettepaneku eraldada linna arengukava arutelust peatükk «Teadmuslinn», mis käsitleb muu hulgas muudatusi hariduse valdkonnas, ning menetleda seda eraldi pärast seda, kui on lisatud puuduvad osad – finants- ja riskianalüüsid.

Koolivõrgu arengusuunad võeti küll eraldi 16. veebruari istungi päevakorda, kuid lubatud lisad analüüsidena, mis esitati enne volikogu istungit erakorralisele hariduskomisjoni istungile, ei anna tõsiste analüüside mõõtu küll kuidagi välja. Seetõttu olime sellise eelnõu volikogu istungile suunamise vastu. Võimuliit leidis, et siiski tuleb suunata, ja nii läkski.

Et võimuliit keeldus seda peatükki ajutiselt linna arengukavast mõtteliselt välja arvamast, siis ei olnud ka opositsioonil enam valikuid. Me ei pidanud võimalikuks vaikida ja otsustasime kasutada kõiki parlamentaarseid meetodeid, et juhtida tähelepanu olukorra tõsidusele ja asjaolule, et hääletusmasin ei pruugi olla demokraatia arendamiseks parim mehhanism.
 
Tuleb tunnistada, et tegelikult oli volikogu istungisaalis aset leidnu väga hea demokraatia õppetund kõigile. Nende tundide, kohati isegi pikaks-pikaks veninud minutite jooksul toimunu oli täis pinget ja mida kõike veel.
Õnnitlen neid, kes märkasid seemneid, fooliumis kohukesi ja pitsat, mida söödi (muide, mitte kõik saadikud ei osalenud nendes aktsioonides). Siiski loodan, et rohkem oli neid, kes märkasid poolte pingutusi läbirääkimistel ja kokkulepete sünni raskusi.

Muidugi on kahju, et IRLi fraktsioon ei suutnud pika siseheitluse vältel omavahel siiski konsensusele jõuda ega liitunud kolme ülejäänud fraktsiooni kokkuleppega edasise tegevuse kohta.

Oluline on ka see, et leppisime kokku jätkata istungit enne 1. märtsi, et koolid saaksid jätkata ettevalmistusi uueks õppeaastaks.

Tuleb tunnistada, et tegelikult oli volikogu istungisaalis aset leidnu väga hea demokraatia õppetund kõigile.

Mina ja ma usun, et enamik tartlasi peab siiski olulisemaks, et taas on tekkinud poliitiline dialoog ning lootus, et olulisimad linnaelu puudutavad küsimused menetletakse edaspidi kodanikuühiskonna tavade kohaselt, sõltudes mitte niivõrd otsustajate ilmavaatest kui linlaste huvidest.

Loodetavasti leiame järgmise volikogu istungi eel peetavate läbirääkimiste käigus vastused küsimustele, kuidas leida ka koolivõrgu arendamise edasistes sammudes paremad lahendused. Ikka selleks, et saaksime kõik koos olla uhked, et oleme kuulsa ülikoolilinna elanikud ning jäägitult isamaad armastavad kodanikud.