TARTU TULEMINE ⟩ Neli sajandit pottahje: keskaegne küttekolle on ikka moes ja vajalik

Tänavu on sünnipäev ka Tartu potivabrikul Ahjutarve, mis saab 185. aastaseks. Praegune omanik Annes Andresson (paremal) koos pottsepa Siimon Talvistega näitavad, et ahjupotte toodetakse töökojas siiamaani. Foto: Sille Annuk

Pott ja ahi. Linnas keskküttega üles kasvanud ullikese jaoks käivad need kaks asja kokku ainult juhul, kui mängus on kõhutäide. Siiski on tervelt keskaja lõpust selge, et ahjupott pole ainult toidupada, vaid ka hiilgav kivimaterjal, millest laduda korralik ahi. Selline pottahi annab paljudes kodudes sooja tänapäevani.

Aga kes on pottsepp? Algupärases tähenduses ongi tegemist meistriga, kes savipotte valmistab. Kui nood hakkasid oma toodangust ahjusid püstitama, hakkas ka pottsepa mõiste hägustuma.

Tänapäeval on pottsepp see, kes ahje ehitab või remondib, savipotte teevad keraamikud, pani pottsepp Siimon Talviste paika. Talviste ja potitootja Annes Andresson avastasid, et selliselt tõlgendati elukutset ka juba 375 aastat tagasi, 7. veebruaril 1647. aastal, kui Tartu pottsepad ühinesid ja oma tsunfti asutasid.

Sakslane orjastas ja õpetas

Pottseppmeistriks saada polnud sugugi kerge. Esiteks tuli sünnikirja alusel tõendada, et põlvned saksa rahvusest vabade ja kristlikus abielus vanemate perekonnast. Õpingud algasid kuni kaheksanädalase katseajaga; kui see läbitud, läks lahti kuni viis aastat kestev õppeaeg.

Kui vanasti tegi küla pottsepp ahju valmis ja see suurt sooja ei andnud, tuli puid juurde laduda – küll lõpuks ikka ära kütab.

Õpingute lõpuks tunnistati õpipoiss vabaks ja talle anti niinimetatud õppekiri. Meister temast veel ei saanud. Tsunfti põhikiri ehk skraa nõudis sellilt ka nelja-aastast väljaõpet, millele järgnes oskuste lihvimine võõrsil erinevate meistrite juures. Muu hulgas õpiti ametisaladusi ja -võtteid ning tutvuti uusimate moevooludega.

Paljud meistrid, kelle juures käidi, olid sakslased. Kuna neil kippus kodumaal tööd nappima, tulid nad siia ja tõid töövõtted endaga kaasa. «Me kirume küll, et sakslane orjastas meid, aga ta õpetas meid ju ka,» märkis Andresson.

Materjale Kesk-Euroopas kaasa ei veetud, sest transport oli hirmus kallis. Väärtusliku valge savi asemel tuli siinsetel meistritel töötada pruunikama materjaliga. Osa ahjupotte toodi siiski ka kaugelt kohale. «Tallinnas ja Ida-Virumaal, Rakvere ümbruses on väga ilusaid ahjusid, huvitavatest pottidest tehtud, need on Kesk-Euroopast pärit,» lausus Andresson.

Rahvusarhiivis on säilinud Tartu pottseppade tsunfti pitsat, mida ehivad lilleõied ja poti­virn. Foto: Rahvusarhiiv

18. sajandil hakkas tsunftikord seoses majanduse ja seaduste muutumisega pehmenema. Pärast käsitöökorralduse kehtestamist 1785. aastal kaotati tsunftisundus ja käsitöölised registreeriti linnavalitsuses ametialade järgi. Lõplikult kaotati tsunftid 1920. aastal.

Tsunftist kasvas vabrik

Aga ega ahjuküte sellega kadunud. Siimon Talviste näeb, et pigem on pottsepatöö ajaga uue hoo sisse saanud ja puudega kütmine moodi läinud. «Üks põhjus on kindlasti see, et inimene on ikkagi aastatuhandeid elava tulega koos elanud. See on tema DNAs kirjas,» arvas ta.

Samuti on ahjuküte kõige soodsam kütteliik, leidis Talviste. «See soojendab ka kuidagi teistmoodi, on inimesele sõbralikum,» märkis ta. Talviste toimetab koos Annes Andressoniga Tartu potivabrikus Ahjutarve, mis on vanim Tartus pidevalt töötav vabrik. Kiire matemaatika ütleb, et tänavu täitub sel 185. aastapäev.

Nõukogude Eesti ajal töötas Ahjutarbe vabrik erinevate nimede all ja jätkas ahjupottide tootmist. Okupatsiooni alguses, 1947. aastal kandis see nime artell Ahjutarve. Foto: Rahvusarhiiv

Vabriku asutas 1837. aastal saksa soost pottsepp ja Tartu pottseppade tsunfti liige Johann Heinrich Sturm. Tööstus rajati maa-alale, mis piirnes siis Rooseni, Allee ja Jaama, nüüd Roosi, Puiestee ja Jaama tänavaga. Toodeti liht- ja glasuuritud ahjupotte ning muid savitooteid.

Vabrikut pidas 1904. aastani Sturmi poeg Hermann Heinrich Sturm, kes oli muu hulgas Riia Püha Antoniuse gildi oldermann ehk eesistuja. Riias oli Sturmidel veel üks suur ahjupotitööstus, mis jätkas tegevust 1939. aastani.

Möödunud sajandi alguses käis ettevõte käest kätte, kuniks selle ostis 1922. aastal ära Jaan Künnapuu, praeguse omaniku Annes Andressoni vanaisa. «Sain seal töölistega hästi läbi ja nad ütlesid ikka, et poiss, tule siia, me näitame, kuidas teha,» rääkis Andresson. Pottsepaharidust tal aga ei ole.

1947. aasta ülesvõte näitab, et Ahjutarbe potivabrikus valmistati siis nii ahjupotte kui ka savinõusid. Foto: Rahvusarhiiv

Tänapäeval saab pottseppselliks õppida mitmes kutsehariduskeskuses. Korralikest tegijatest, nagu igal alal, on muidugi puudus. Samuti on nõuded karmimaks läinud. Kui vanasti tegi küla pottsepp ahju valmis ja see suurt sooja ei andnud, tuli puid juurde laduda – küll lõpuks ikka ära kütab. Nüüd igasugust tossumasinat ehitada ei või.

Tehniliselt pole kuigi keeruline ajakohast ja keskkonnanõuetele vastavat ahju ehitada. Pottseppmeister Mati Malm usub, et Eesti mõnesajast pottsepast umbes pooled oskavad seda ka teha. «Ja mitte et teine pool ehitaks suitsevaid masinaid, aga nemad vajavad veel pisut järeleaitamist,» lausus ta.

Tulevikus peaks tegutsema selle nimel, et pottseppselli kutseõppe järel saaks rakenduslikus kõrgkoolis ka meistriõppele edasi minna, kus tehakse selgeks nüüdisaegsed lahendused. «Koolitajate baas on meil igatahes olemas,» kinnitas Malm.

Energiakriis ja ahjubuum

Ühel jaanuarikuu hommikul helistas Annes Andressonile klient ja kurtis, et ei tea, mis lahti, aga pole talvisel ajal kuskilt pottseppa leida. Tavaliselt istuvad meistrid jaanuaris ja veebruaris, käed rüpes.

Eks inimesed on ära hirmutatud, kui teavad, et küttearve võib olla mitusada eurot suurem kui varem, arvas Andresson.

Kauaaegne pottseppmeister Paul Pääso on samuti saanud hulga kõnesid inimestelt, kes on kord lasknud majja kamina ehitada, pole seda kordagi kütnud ja tahaksid nüüd seda teha. Samuti on neid, kes on majast ahju välja lõhkunud ja soovivad seda tagasi.

Pottseppmeister Mati Malm nentis, et tegelikult on pottseppade töö hoogustunud juba pandeemia algusest saati, kui koliti maamajadesse, mis vajasid korrastamist. Sügisest laiendas tööpõldu veelgi energiahindade tõus.

Samas ei saa öelda, et nüüd küttelahenduse täielikule muutmisele tormi joostaks. «Tark pererahvas ei pane kõiki mune ühte korvi,» lausus Malm. «Pigem mõeldakse kombineeritud või lisakütte lahendusele, et kui elektrihind börsil jälle kahekordistub, saab rahulikult võtta ja kütta halu või briketiga.»

Tavaliselt läheb meistrite töö lahti aprillis, veelgi hoogsamini augustis ja septembris, kui inimesed avastavad: oi, talv tuleb! LIINA LUDVIG