Tartu Raadio asutaja Vello Lään hoidis noori uljaid mehi üle ääre kukkumast

Tartu Raadio Riia mäe stuudios on aasta 1992 ühel päeval eetrisse läinud Vello Lään ja Hando Sinisalu, keda selles tegevuses aitab puldi taga Sven Mällo (tagaplaanil). Korrus allpool asub Eesti Raadio Tartu stuudio. Foto: Meelis Michelsoni Arhiiv

Vanemale raadiokuulajate põlvkonnale hästi tuntud nime, näo ja häälega Vello Lään avas Tamme poldri taga metsa all Võrtsjärve ääres oma tare ukse, astus terrassile, kutsus kolleegi kirjutava ajakirjanduse põllult sisse ja andis intervjuu. Kuid teemaks ei olnud Türgi, kust ta koos abikaasa Ingega oli mõni päev tagasi saabunud, vaid Eesti esimene täismahus programmiga kohalik raadio ehk Tartu Raadio, mille esimene saatepäev oli 30. septembril 1991.

Kumb oli enne, kas eluase Võrtsjärve ääres või Tartu Raadio?

Need sündisid umbes samal ajal. Elame siin meelsamini kui linnas.

Miks oli vaja teha Tartu Raadiot?

Käisin Prantsusmaal, Soomes, Inglismaal, Rootsis, Norras ja veel vist kuskil, et tutvuda, milline on olukord kohaliku raadioga. Mõnel pool olid need koguni riigi ülalpidamisel. Sain selge pildi, et ei ole paremat lahendust, mis annaks edasi kõike vajalikku kohaliku elu miljonist tahust. Seda mõtet toetasid ka Tartu linna täitevkomitee ja Tartu rajooni täitevkomitee pluss Eesti Raadio, ja kõige selle tõttu saigi Tartu Raadio alguse.

Samal ajal olid sa Eesti Raadio Tartu stuudio juhataja ja see oli kindel, riigi leib. Kuidas sa ometigi julgesid riskida libedale pinnale astumisega?

Kõik on õige, mul endal oli ka väike kahtlus. Aga mul oli vist veel palju nooruslikku uljust ja – mis peamine – ma teadsin, et seda on vaja teha ja et see on õigustanud ennast kõikides riikides, kus ma olin käinud. Pealegi olid kõik kohalikud jõud asutamise poolt, keegi ei töötanud vastu ja meil läks asi tohutu entusiasmiga käima.

Kas oleksid teinud Tartu Raadio ka siis, kui Hando Sinisalu ja Urmas Kolsar, nagu meenutas tollane kolleeg Meelis Michelson, ei oleks läinud sellise ideega sinu jutule?

Nad olid seda varem omal käel teinud ja katsetanud ning olid samal mõttel kohaliku raadio vajadusest nagu mina. Nii oli meil lihtne seda teha.

Kui kerge või raske oli saada saadete tegijaid?

Ühed ma võtsin üle Eesti Raadiost, näiteks suurte kogemustega Madis Ligi, kes oli meiega Tartu Raadio lõpuni.

Rahvas oli rahul, et saab kuulata oma raadiot, kordagi ei olnud proteste või vastutegevust.

Päris esimeses Tartu Raadio toimetuses teda vist ei olnud?

Jah, päris alguses teda ei olnud. Meile tuldi hea meelega ja rohkem oli meil neid, kes alles otsisid oma raadioteed. Saime pakkuda noortele suurepäraseid võimalusi hakata mööda seda teed astuma.

Kes läksid Tartu Raadio esimesel saatepäeval esimesena eetrisse?

Alustasime 30. septembril 1991 kell 5.55. Stuudios oli ka Lembitu Kuuse, kes oli küll juba televisioonimees, aga tegi meile rõõmuga raadiokaastööd, sest see oli uus ja huvitav.

Kui palju sa suunasid saadete sisu ja saatekava? Üks toonaseid noori raadiohääli Vambola Paavo ütles, et sa olid ideede generaator ja väga nõudlik. Kas oligi nii?

Nii oli tõesti, ma pidin nõudlik olema, sest noored mehed võisid minna uljalt üle ääre, aga keegi pidi kätt ees hoidma. Ausalt öeldes oli meil kõva distsipliin, nii et mul sellega muret eriti ei olnud. Ka see, mis väikest viisi läks üle piiri, oli pisiasi võrreldes kogu tulemusega.

Kui palju dikteerisid Tartu Raadio tegemist Tartu linna ja Tartu rajooni täitevkomitee ehk praeguses mõistes linnavalitsus ja maakonnavalitsus ning Eesti Raadio?

Nad usaldasid mind. Ei olnud ka põhjust kahelda, et ma teeksin midagi liiga vallatut või naeruväärset. Ja mina usaldasin omakorda meie noori mehi.

Kui kaugele Tartu Raadio saated levisid?

Algul oli meie saatja väga väikese võimsusega, aga meid oli kuulda ühelt poolt Võrtsjärve ja teiselt poolt Peipsi äärde. Kõige parem kuulatavus oli meil siis, kui me edestasime Tartumaal isegi Vikerraadiot, mis oli võrratult rikkam ja suurem raadiojaam. Kogu aeg käis võitlus kuulatavuses, sest mida rohkem kuulajaid, seda kergem oli reklaami müüa ja see tähendas rohkem raha.

Mis tekitas säherduse suure kuulatavuse?

Efekt seisnes selles, et tartlased tahavad kuulata saateid iseendi elust.

Kui paljud raadiokuulajad avaldasid saadete kohta pahameelt? Vahest tuleb meelde mõni sõimukiri?

Selliseid kirju meile ei tulnud. Rahvas oli rahul, et saab kuulata oma raadiot, kordagi ei olnud proteste või vastutegevust. Algul olime toimetuse ja stuudioga Riia mäel EPA peahoone kolmandal korrusel ja tehnika oli keldris. Mõne aasta pärast kolisime Tähtverre laululava kõrvale raadiomajja. Vahel korraldasime seal laululaval oma üritusi ja meil tarvitses raadios seda ainult ütelda, kui rahvas lendas kohale. Rahva reaktsioon meile oli erakordselt hea.

Kui palju oli aega ja vajadust sul endal saateid teha?

Me kõik pidime tegema kõike, sest meid oli vähe, kõigepealt olime kuuekesi. Ei saanud endale lubada luksust teha ainult mingit kindlat asja. Kui näiteks oli laulupidu, kandsime selle algusest lõpuni üle, Madis Ligiga olime kahekesi reporterid ja saime oma raadiomaja aknast reportaaži teha. Seda oli imelihtne üle kanda. Ja kui 1994. aastal olid Lillehammeri taliolümpiamängud, kandsime põhilisi sündmusi sealt üle. Mina olin mobiiltelefoniga Lillehammeris. See oli esimest ja viimast korda, kui kohalik raadio on teinud otseülekandes olümpiasaateid.

Türgis äsja päevitunud Vello Lään (84) mõtles esmaspäeval Võrtsjärve-äärse kodu terrassil, kas anda intervjuu õues või toas.  Foto: Ragnar Peets

Mida erilist meenub mõnest kolleegist?

Üks uudistetegijatest oli Krister Paris. Ta kõndis meil ringi kogu aeg paljajalu ja kui oli vaja kesklinna minna, ega ta siis midagi jalga pannud, vaid astus sinna pats-pats-pats. Noorusliku ekstravagantsusega mehi oli aastate jooksul palju. Mõnedki uudistetegijad töötasid hiljem Eesti Raadios ja Kukus ja tulid sellega suurepäraselt toime – ei mingit küsimust!

Viimane eetripäev oli 29. septembril 2003. Miks pidi Tartu Raadio tegevuse lõpetama?

Sellel on mitu põhjust. Üks on see, et meil oli lõpuks raske ots otsaga kokku tulla, sest mida suuremaks meil asi kasvas, seda rohkem see nõudis finantsi, aga reklaamiga oli raskusi. Teine asi oli see, et meie juhtkond tahtis minna Tallinnasse ja leidis, et aeg on siin lõpetada. Mul ei olnud enam sõnaõigust, ja lõpetasin minagi, mul oli pensioniaeg täis.

Kuidas sa tänapäeval raadiot kuulad?

Kuulan arvutist. Aga ma kuulan – ja see jääb nii surmani – tahtmatult ka seda, kuidas on saated tehtud. Ma tean, mismoodi peaks hästi tegema.

Kas ma sellist Eestist tahtsingi?

Vello Lään, raadioajakirjanik

Ütlen ausalt, et sellist Eestit ma tahtsingi. Sellel on küll omad puudused, aga põhimõtteliselt sellise Eestiga, kus me otsustame ise oma elu ja asjade üle, on minul rõõm kaasa elada.