T, 29.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ivar Kostabi: ilma arenguruumita linnaosa hangub

Ivar Kostabi
, ajakirjanik
Ivar Kostabi: ilma arenguruumita linnaosa hangub
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: TPM

Need noored, kes 1950.–1960. aastatel Tartusse õppima tulid, leidsid siit eest linna, kus peaaegu kogu elutegevus kulges ümber ühe platsi. See oli Raekoja plats, mis tollal kandis küll teist nime, aga sellel pole praegu enam tähtsust. 

Siis ei olnud veel mobiiltelefone ja kui keegi tahtis kellegagi mõne sõna vahetada, pidi ta tolle inimese isiklikult üles otsima. Tartus, nagu sel ajal naljaga pooleks öeldi, polnud sellega probleeme: kõnni ainult mõnda aega ümber raekoja ja saadki kokku kõigiga, kellega tarvis.

Tegelikult polnudki see nali. Raekoja platsil ja seda ümbritsevas vanalinnas paiknes sel ajal enamik linna tähtsamatest asutustest, pluss muidugi ülikooli õppehooned ning pooled linna toitlustus-, teenindus- ja kaubandusettevõtted.

Kodune, aga kitsas

Teistpidi oli selleaegne kesklinn küll kodune, aga väga kitsas. See andis ennast tunda nii ametiasutustes kui ka söögikohtades ja kauplustes.

Linna kaubandusvalitsusel oli 1965. aastal Tartus 25 tööstuskaupade kauplust. Need andmed on pärit selsamal aastal ilmunud Tartu telefoniraamatust. Nimetatud 25 kauplusest 14 asusid kõik vanalinnas. Kas keegi kujutaks praegu ette, et tahtes osta endale uued jalanõud, uue riidetüki või mõne muu uue asja, pead tingimata ette võtma teekonna vanalinna?

Avalikke söögikohti, kui töölissööklaid ja -puhveteid mitte arvestada, oli Tartus sel ajal kakskümmend. Neist üheksa paiknes samuti vanalinnas. Toidupoed olid rohkem üle linna laiali, aga kolmandik nendest tegutses taas ei kusagil mujal kui vanalinnas.

Kokku oli linna kaubandusvalitsusel kuldsetel kuuekümnendatel Tartus 70 kauplust ja avalikku söögikohta, millest 31 ehk peaaegu pooled olid surutud vanalinna kitsastele äripindadele.   

Õnneks ei olnud kesklinnas sel ajal poeskäijaid ahistavaid parkimispiiranguid. Samas ei olnud nende järele ka vajadust, sest 1960. aastate Tartus oli sõiduautosid veel nii vähe, et iga eraautoomanikku tunti kui mitte just nime-, siis vähemalt nägupidi.

Nüüdseks on toonane kesklinn kaotanud suurema osa oma kunagisest tähtsusest. Eriti kaubanduslikust tähtsusest. Kas see oli paratamatu? Kahjuks küll. Tegemist oli linnaosaga, millel polnud arenguruumi.

Neljast küljest piiratud

Vanalinna piirasid ja piiravad tänini neli kaitsealust territooriumi, mis ei ole lubanud tal ühelegi poole uueneda. Need on Toomemägi, Supilinn, Ülejõe park ja Poe tänava park. Neid ei luba enamik tartlasi enam puudutada.

Seetõttu ei jäänud ettevõtjatel, kes ei tahtnud kesklinna piirkonnast päris välja kolida, enam muud üle kui asutada endale Riia-Turu ristmiku ümbrusse uus kesklinn koos Plasku, Tasku, Statoili bensiinijaama, McDonald’si, Tallinna Ülikooliks ristitud uue kaubamaja ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga, kaasa arvatud Tartu uus turg.

Millised oleksid olnud teised võimalused? Neid on aegade jooksul mitmeid välja pakutud. Ka Tartu Ülikoolile.

Üks ettepanek, mis mul on mingist ajast meelde jäänud, oli näiteks selline, et ülikooli uutele õppehoonetele ei maksaks otsida kohta kusagil kaugemal kesklinnast, vaid need peaksid paiknema kõik ümber Toomemäe. Ehk teiste sõnadega – kogu Toomemägi tulnuks pärjata ülikooli hoonetega. See mõte erilist toetust ei leidnud.

Sama saatus tabas teist ülikooli väljaehitamisega seotud ideed, mille kohaselt oleks ülikool pidanud kolima hoopis Supilinna.

Selle plaani teostamine oleks tähendanud ühtlasi Ülikooli tänava pikendamist üle Laia ja Kroonuaia tänava Supilinnani välja. Idee nurjas Laial tänaval asuv vana mantelkorstnaga maja, mis oleks tulnud Ülikooli tänava läbimurde teostamiseks ohverdada. Tartu üldsus sellega nõus ei olnud, vaid asus otsustavalt mantelkorstnaga maja kaitsele, ja see on restaureeritud kujul tänini alles.

Pärast kõike seda ei ole keegi tahtnud Tartu vana kesklinna ja selle lähiümbrusega enam mingeid suuremaid ehitusplaane pidada, vaid on hoidunud sellest aupaklikku kaugusesse.

Kaks võimalust

Nagu võib välja lugeda mitmete tartlaste kirjatükkidest Tartu Postimehes ja lugejate reageeringutest nendele, ei ole kesklinna senine areng olnud inimestele samal ajal sugugi meeltmööda.

Vanalinn on jäänud kuidagi omaette ja uus Riia-Turu ristmiku ümber tekkinud keskus samuti. Mida teha?

Võimalusi on tegelikult ainult kaks: unustada üldse kogu vanalinn ja minna kesklinnaga edasi mööda Emajõe paremkallast või taastada siiski ka vasakkalda hoonestus.

Esimene variant ei tundu olevat paljudele meeltmööda ja teine samuti. Ülejõe pargi kaitsjate meelest on lausa patuasi, kui seal puud korraga maha võetakse ja nende asemele tulevad mingid hooned. Parke on linnas roheluse kaitsjate arvates nagunii vähe.

Teistpidi on see valiku küsimus, millist kesklinna eelistada: kas sellist, mis jääb edaspidigi ainult ühele poole Emajõge, või sellist, mille hoonestus liidab jõe mõlemad kaldad nagu ammuses minevikuski üheks tervikuks.

Samal teemal: Tartu kesklinn, TPM 24.10, 25.10, 11.11 ja 16.11.

Märksõnad
Tagasi üles