Jaan Olmaru vestles bibliograaf Elle Tarikuga kirjandusest ja elurõõmust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Üle 45 aasta Lutsu raamatukogus töötanud Elle Tarik on kindel, et interneti ja e-lugeri olemasolust hoolimata ei kao trükitud raamatud kuhugi. «Ega meediumide paljusus tapa, vaid pigem täiendab,» ütleb ta.

FOTO: Sille Annuk

Terve elu raamatukogus töötanud Elle Tariku (75) töölaud asub tihedalt riiuleid täis ruumi kõige tagumises nurgas, kuhu tuleb pugeda nii, et üks ühelt ja teine teiselt poolt riiulit. Elle Tarik pakub üle laua istet, paneb tuhandeid romaane hoidnud käed lauale ning vaatab mulle küsivalt otsa.

Jaan Olmaru: Kui aus olla, siis tegelikult oli mul plaan teha see kahekõne ühe Tartu Ülikooli peahoone staažika garderoobitädiga, kes on juba aastakümneid riputanud nagisse professorite kuubi ja on näinud aja kulgu kuue samba taga.

Kahjuks selgus, et pikima staažiga töötaja on seal riideid vastu võtnud vaid neli aastat ning mul tuli otsida uus vestluskaaslane. Seega võib öelda, et te olite minu teine valik. Ega te selle pärast solvunud ole?

Elle Tarik: Ei, muidugi mitte.

Jaan Olmaru: Aga kuidas teile tundub, kas inimesed solvuvad tihtipeale liiga kergesti?

Elle Tarik: Oi, see on keeruline küsimus. Võib-olla on asi selles, et inimesed tõlgendavad väga erinevalt. Nii küsimusi kui vastuseid. See sõltub ikka pigem sellest. Solvuvad? No kui solvatakse rohkem, siis solvuvad mõistagi.

Jaan Olmaru: Kas see tähendab, et viisakust on jäänud tänapäeval vähemaks?

Elle Tarik: Ei tahaks nüüd jälle nurisema hakata, et kui mina noor olin, siis oli rohi rohelisem ja noored inimesed viisakamad, aga seda on näha küll. Inimestel on kole kiire. Kui võtaks aeglasemalt, siis tuleks niisuguseid asju vähem ette. Tänaval tormatakse teisest kas või üle.

Kuhu on kadunud kas või see, et uksest välja lastakse alati enne?

Jaan Olmaru: Seda võib nimetada elementaarse viisakuse puudumiseks?

Elle Tarik: Nojah. Aga millest see õieti tuleb? Minule õpetati seda kodus. Pühi jalgu, pese käsi, ole viisakas. Kas siis nüüd ei õpetata? Ma ei tea.

Jaan Olmaru: Järelikult ei õpetata. Aga miks?

Elle Tarik: Vot jälle hea küsimus. See on tülikas ja võtab palju aega. Hakka nüüd õpetama. Üks vanasõna ütleb, et küll elu õpetab ja vasikanahk koolitab. Aga on see siis kõige parem? Ma kahtlen. Mõned asjad võiks olla ikka sisse õpitud.

Jaan Olmaru: Ma pean tunnistama, et polnud lapsena väga agar lugeja. Mulle meeldis ikka rohkem õues joosta. Aga näiteks sari «Seiklusjutte maalt ja merelt» oli minu absoluutne lemmik.

Talvel lugesin «Hirvekütti» ja «Rajaleidjat» ning suvel mängisime indiaanlasi. Millised raamatud on teie elu kõige rohkem mõjutanud?

Elle Tarik: Mõjutanud on suur sõna, aga küllap ta siis mõjutab, kui ta mulle väga meeldib. Proosakirjanduses on minu lemmik Oskar Luts ja luules Juhan Liiv.

Kui tõlkekirjandusest rääkida, siis lemmik on Astrid Lindgren. Kõik need pildid, kirjeldused ja seiklused. Need on ju fantaasiat arendavad. Ma loen tänapäevani hea meelega raamatut «Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses». See mõte seal, et kui mul on veidi aega, siis ma leban rõõmsa vulinaga muru peal ja mõtlen, et elu on ikka üle Põhjamaade põrgu hea.

See on üks ilus tsitaat, mida ma endale aeg-ajalt meelde tuletan. Ei maksa kogu aeg kiiresti-kiiresti tööd teha nagu orav rattas. Ma soovitan kõigile, et vahel võiks rõõmsa vulinaga muru peal lebada. See mõte kasvatab ka hoolivust ja sallivust, millest meil on väga puudus.

Jaan Olmaru: Kas teil ei ole kunagi depressiooni?

Elle Tarik: Pole veel olnud ja annaks jumal, et ei tuleks ka.

Jaan Olmaru: Aga miks nii paljud inimesed selle all kannatavad?

Elle Tarik: See on jälle selline küsimus, millele ma ei oska vastata. Võib-olla nad keskenduvad liialt mingile ühele eesmärgile ja ei näe kõrvale.

Ja kui miski selle eesmärgi taotluses häirib, muutuvad nad pahaseks ja depressiivseks. Nad kujutavad ette, et kogu maailm on nende vastu.

Jaan Olmaru: Kas nad keskenduvad siis ebaolulisele?

Elle Tarik: Mulle tundub küll, et mõnikord pole need eesmärgid üldse püüdlemist väärt.

Jaan Olmaru: Mis on teile elus oluline?

Elle Tarik: See on natuke banaalne ütlemine, aga mul on elu aeg selline tundmus olnud, et ma tahan hommikul tööle minna ja õhtul koju tulla. Aga mis mul seal kodus on? Lutsu järgi võiks öelda, et lilled, heinamaa ja päikesepaiste. Ma olen tõesti oma elu nii hästi sisse seadnud, et saan talvel olla linnas tööl ja suvel maal näppudega mullas. Ja mul ei ole igav.

Jaan Olmaru: Aga kui tähtis roll on inimese elus naerul ja elurõõmul?

Elle Tarik: Ma arvan, et määrav. Ma arvan, et see ravib isegi haigusi. Üks on ravimid ja arstid, aga teine see, kuidas inimene ise asja võtab. Siin me tuleme selle pessimisti ja optimisti vahe juurde. Optimist ütleb: meil on hea elada. Pessimist ütleb: ma kardan, et see on tõsi. On ju nii?

Enesesisendusega on võimalik päris palju aidata.

Ma ei tea, kas arstid on minuga nõus, aga mina enda pealt tunnen küll, et see tähendab palju. Elurõõm ja elada tahtmine.

Ja nalja saab mitte ainult niipalju, kui ise teed, vaid kuipalju aru saad. Ja seda arusaamist võiks rohkem olla.

Jaan Olmaru: Mida inimene saab ise ära teha, et elu oleks mõnusam ja rõõmsam?

Elle Tarik: Kõigepealt peaks ta oma tööd hästi tegema. Olgu ta siis kojanaine, kooliõpetaja, ajakirjanik või raamatukoguhoidja. Siis on ta iseendaga rahul ja ollakse temaga ka rahul. Ja kui ta on veel hooliv ja salliv, siis see mõjub teistelegi.

Jaan Olmaru: Öeldakse küll, et maailma muutmine peab algama iseendast, aga ikkagi tundub, et mina võin ju prügi autoaknast mitte välja visata ja osta poest taaskasutatavaid asju, aga kui ma üksinda maailma päästma hakkan, pole sellest mingit kasu.

Elle Tarik: Aga saab ju püüda teisi oma usku pöörata. Ajakirjanikul on selleks väga palju võimalusi. Ja mitte ainult ajakirjanikul. Seda saab ka oma tutvusringkonnas kuulutada.

Enesekindlat inimest hakatakse uskuma. Ja kui seda arukalt ühiskondlike või riiklike hoobadega toetada, siis peaks paremaks minema.

Tartusse tulid aasta tagasi uued Sebe bussid. Ma olen vaadanud, et nad ei ole nii hirmsasti täis kritseldatud ja lõhki kistud, nagu olid vanad. Järelikult on inimestel ikka austus olemas.

Tagasi üles