Raimu Hanson kohtus südamliku laulja Liivi Paaliga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Liivi Paal ja Raimu Hanson vestlesid teatrikohvikus Shakespeare.

FOTO: Sille Annuk

Istusime Liivi Paaliga (66) teatrikohvikus ja rääkisime elust. Et aga kõigest rääkida ei jõua ja mõni asi ei ole huvitav ka, siis leppisime kokku, et kõneleme kahest tähtsamast eluavaldusest – surmast ja armastusest. Ja alustame ...

Liivi Paal: Alustame armastusest.

Raimu Hanson: Hästi, alustame armastusest. Paar nädalat tagasi õnnestus mul osta teie laulukogumik «Südamehääl». Nagu näha ja kuulda, olete selle kuskil stuudios salvestanud ja oma kulul välja andnud. Laulate küll kauni ja noorusliku vibrato’ga, kuid lauludesse oleksite võinud rohkem sisse elada.

Liivi Paal: Ma ei ole ju kutseline laulja. Ma olen kokaks õppinud, töötanud ka ettekandjana ja puhvetipidajana. Ja viis aastat tegin Eesti Tutvumisteenistust oma kodus neljandal korrusel.

Raimu Hanson: Kauni lauluhääle ja stuudios lisatud korraliku pillimängu kõrval on teie plaadi puhul haruldaselt hästi õnnestunud laulude järjestus.

Liivi Paal: Selle tegin ma ise, ühe hetkega oli kõik paigas.

Raimu Hanson: Need 1960. ja 1970. aastate populaarsed laulud on järjestatud teil nõnda, et alguses on suur armastus ja plahvatavad tunded. Vahepeal on sigrimigri truudusega ja siis tekib suhetesse sügisene küpsus. Lõpus on hallipäiste inimeste lembus ja meenutused, kuidas kord olid niidud rohelust täis.

Liivi Paal: Jah, ja eelviimane laul on «Sa ära küsi», kus üks kaaslane lahkub elust. Minu musu Leo nuttis, kui seda esimest korda kuulis.

Raimu Hanson: Eks see ole kurb küll. See on ühtekokku liigutav armastuse plaat, kust jookseb kogu elu läbi – armumisest surmani.

Liivi Paal: See ei ole armastuse plaat, see on minu südame hääl. Seal on kõik see, mis minus heliseb ja mida ma pühaks pean ja mida ma tahan edasi anda.

Raimu Hanson: Muide, ma olen oma elust tähele pannud, et vananedes tekib armumisi vähem kui noores eas.

Liivi Paal: Nojah, aga armumine ja armastus on kaks ise asja. Armuda ma võin teab kellesse ega igatse kohe tema pead enda kõrvale padjale.

Georg Otsa pilt oli mul laual klaasi all. Ma olin kümneaastane, kui nägin teda ka elusast peast – kui ilus mees ta oli! Ta tuli trepist alla, valge mantel seljas, Tallinna raadiomajas. See oli suur armumine. Aga armastus on see, mis elule vastu peab. Ja kui juba oled andnud tõotuse, tuleb sellest ka kinni pidada.

Raimu Hanson: See ei ole ju enam suur armastus või armumine, vaid pigem hooliv abielu. Sageli vist on ka selliseid inimesi, kellel on küll laialt armastust, kuid truudust on vähe.

Liivi Paal: Jah, inimesi on igasuguseid. Mina olen Lõvi tähtkujus sündinud, aga väga truu. Ma ei pea tänava peal ühegi inimese pärast nurga taha hüppama.

Mulle meeldivad inimesed väga, aga ei meeldi rumalad mehed. Mulle on ikka peale ka joostud, kui ma olin noorem, ma tean. Kuni mehel ei ole silmas seda erilist mehe helki, ma võtan teda nagu inimest, aga kui tekib see pilk, peab olema valvas.

Raimu Hanson: On tunda küll, et te olete oma elukogemust ja südant lauludesse pannud. Ja kujuteldavat kaotusvalu. Nii tulebki välja, et peale armastuse on elus väga tähtsal kohal surm.

Sellega seoses on mul tänavusest sügisest üks ere mälestus. Nägin talgufilmi «Täitsa lõpp» esilinastusel stseeni, kus te mängite, must parukas peas, inetuks jumestatud kaardimoori. Ta sureb mitmel moel.

Liivi Paal: Esiteks kukub kardinapuu lillevaasi peale, vesi satub arvutisse ja sealt ma saan elektrilöögi. Siis kukuvad põdrasarved seinalt mulle kõhtu, pärast lendab kirves selga ja lõpuks lööb vikat mul pea otsast.

Minule lõppes filmimine toas ära siis, kui hoidsin põdrasarvi. Need olid nii terava otsaga, et peaaegu olekski kõhtu augu teinud. Kirves ja vikat on hiljem juurde monteeritud.

Raimu Hanson: Kui inimene saab surma, ei tohiks naerda, kuid see stseen on tehtud nii hea musta huumoriga, et mõjub naljakalt. Ma küll ei tea, mis tunne on niiviisi surmaga mängida, võib-olla maksab see näitlejale kunagi hiljem valusasti kätte. Hea veel, et te kirstu ei pidanud ronima.

Liivi Paal: Ennem ma võin teha tekialuseid stseene, aga kirstu ma ei lähe.
Vilde teatris mõtlesin «Tagahoovis» just mina selle  krabamise stseeni välja, muidu oleks proua Säinase ja ohvitseri koht lahjaks jäänud.

Kui mõnikord surma peale mõtlen, siis ma ei suuda otsustada, kas lasen ennast ära põletada või kirstus maha matta. Ent ma tunnen justkui vastutust selle ees, mis edasi saab, mis saab lastest ja lastelastest. Et võib sõda tulla. Ma olen väga õnnelik, et meie põlvkond ja nooremad ei ole sõda näinud.

Raimu Hanson: Kuidas nii, Eesti on ju praegu sõdiv riik!

Liivi Paal: Ma olen selle üle samuti mõelnud. Kui mul läks väimees nõukogude ajal Afganistani sõtta, elasin ma seda ikka väga üle. Olen ka nende sõdurpoiste pärast nutnud, kes nüüd surma on saanud.

Raimu Hanson: Teil läheb nüüd vist küll ripsmetušš laiali.

Liivi Paal: Las läheb. Kui on aus tušš, siis ei lähe. Surm tundub mulle praegu ikka väga suur müstika. Ma olen surmast praegu veel kaks meetrit eemal.

Igal juhul jäävad inimesest järele mälestused. Need meenuvad siis, kui näiteks sünnipäeval ja jõulude ajal hauale lilli ja küünlaid viia. Jõululaupäeval käime Leoga Nõo kalmistul ja Tartu Pauluse surnuaial. Hommikul kell 11 alustame, siis oleme õigeks ajaks kodus tagasi.

Tagasi üles