Eelarvega tutvumisel jäi esmamulje, et poliitilised eesmärgid on domineerinud reaalsuse ja ratsionaalsuse üle, st eelarve on tehtud nii, et mõned poliitilised loosungid on täidetud, kuid pole oluline, mis hinnaga ja milliste tagasilöökidega.
Olev Raju: Tartu eelarve 2012 – tüürimeheta laev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellise mulje põhjustas eelkõige lasteasutuste kohatasu märkimisväärne tõstmine ja maamaksu tuntav kärpimine.
Lasteaiatasude tõstmist põhjendati tohutu suure rahapuudusega, mistõttu mingit muud raha allikat kui lapsevanemate rahakott lihtsalt polevat; kasvatajate palku aga tuleb tõsta (lasteaiaõpetajate palgatõus on muidugi õige samm, mida tuleb igati toetada!).
Samas põhjendati maamaksu soodustuste andmist väitega, et see on koalitsioonileppes kirjas. Veame otsad kokku: et täita koalitsioonilepet ja alandada maamaksu, tuleb tõsta lapsevanematelt võetavat kohatasu.
Mine tea, mis tuleb
Et lasteaiatasude tõstmine on puhtalt raha taga ajamine, näitab otseselt ka eelnõu, millega see tõus «kompenseeritakse» kolme ja enama koolieeliku vanemale. Kuna kolm last on koolieelses lasteasutuses vaid 23 perel, siis selle kompensatsiooni summa jääks alla 1600 euro aastas (kokku neile 23 perele, mitte igale neist!).
Hea, et linnavalitsus selle eelnõu tagasi võttis ja lubas esitada järgmisse volikokku parandatuna. Loodame, et vähem küünilise.
Eks see kõik seleta ka ägedat vastuhakku opositsiooni ettepanekutele katta lasteasutuste lisarahavajadus kokkuhoiumeetmetega (nende võimalust on ka linnavalitsus tunnistanud) ja maamaksu soodustuste edasilükkamisega. Valiti teine tee: alandati maamaksu ning teatati, et need opositsiooni väljapakutud kokkuhoiumeetmed on küll võimalikud, kuid hoiame neid reservis ... mine tea, mis veel tuleb.
Kuid see on ka ainuke Tartus tehtud valikutest tulenev prioriteet, mis eelarvest selgelt ilmneb.
Mida edasi, seda rohkem jääb 2012. aasta eelarvest mulje, et asi pole kaugeltki mitte kindlate poliitiliste eesmärkide tagaajamises. Peale populistliku sammu – iga hinna eest vähendada maamaksu juba 2012. aastal (nagunii kaob see täielikult 2013, sest vastav seadus on riigikogus vastu võetud) – mingeid poliitilisi prioriteete eelarvest välja ei paista.
Sihitu rabelemine
Näiteks hariduse prioriteetsus, mida on väitnud linnapea, ei selgu eelarvekulude poolelt kohe mitte kuidagi. Ja kulude kasv mõnes valdkonnas, nagu ringtee ehitus ja bussiliiklus, on tegelikult kas lepingutest või valitsuse otsustest tulenevad sundkäigud, mitte linna valikud. Ja mis on minule isiklikult eriti kurb, eelarvest ei leia selliseid prioriteete nagu lapsed ega ülikool.
Asja olemus selgus paljuski eelarve esimesel lugemisel volikogus. Rohkearvulistele küsimustele, miks on kärbitud just neid kulusid (muinsuskaitse toetamine, kultuur jne) ja mida selle pärast tuleval aastal vähem tehakse kui tänavu, abilinnapea vastust anda ei suutnud.
Tema esinemine oli muidugi lubamatult nõrgalt ette valmistatud, kuid asi pole ainult selles. Neid vastuseid sisuliselt polnud olemaski. Lihtsalt ametnikud said käsu kärpida ja kärpisid.
Nii mehaaniliselt, et mõnel juhul, nagu näiteks Tiigi seltsimaja eelarves, need kärpimise traagelniidid lausa kisavad vastu. Miks just seda ja – mis kõige tähtsam – mida just see kärpimine endaga kaasa toob, sellele pole vastust peaaegu ühelgi juhul lihtsalt olemas.
Aga vastus nimelt sellele küsimusele on mis tahes eelarve koostamisel kõige olulisem. Just selleks ongi selline mõiste nagu prioriteedid – me peame kõige tähtsamaks seda ja seda ning selle saamiseks oleme valmis leppima, et nii- ja naasugused asjad jäävad tegemata või neid tehakse kärbitud ulatuses.
Tasemel analüüsi korral selgitatakse sedagi, et need tegemata jätmised toovad kaasa selliseid ja selliseid negatiivseid tagajärgi, aga need on väiksemad kui prioriteetide forsseeritud arendamisest tulenev võit. Olgu see võit siis majanduslik või, mis omavalitsuste eelarvete korral tihti isegi eelistatavam, sotsiaalne.
Riik ja linn
Eesti omavalitsuste eelarved on üles ehitatud nii, et nende sõltuvus valitsuse suvast on suur, nii suur, et sellele on Euroopa Liidu kompetentsed organid juhtinud korduvalt Eesti riigi tähelepanu.
Väga paljud linnale vajalikest asjadest ei tule linna eelarvest, vaid kas vahetult riigieelarvest või siis üle linnaeelarve riigieelarvest antava raha eest. Samuti on võimalik raha saada mitmetest fondidest.
Selline kord on Tartule vahel ka kasulik olnud, oleme saanud raha rohkem kui enamik teisi omavalitsusi (nii on tulnud raha näiteks Ahhaa ehituseks). Järgmisel aastal saame arvestatava summa ringtee ehitamiseks ja loodetavalt ka uuele loodusmajale. Kuid need ehitised nõuavad linna omaosalust. Kui raha napib, pingestab osalusnõue eelarvet veelgi.
Koolireformi tegemiseks lubati Tartule suuri summasid. Nüüd neist enam ei räägita, aga reformi nõutakse küll. Sellises olukorras on ülimalt tähtis selgete sihtide olemasolu ning vajaduse korral ka kiirete otsuste vastuvõtmine. Eriti siis, kui lubatud raha napib (nagu Tartus uuel aastal) või kui Toompea suvast sõltuvad summad jäävad laekumata.
Tüürimeheta ja selge kursita laevad sõidavad viimaks karile, eriti kui meri on tormine. Aga seda rahandusvaldkond praegu on. Kuhu karile läheb elu Tartus, kui me ei suuda oma pingelist eelarvet kasutada sihipäraselt?