Peeter Olesk: head keelt Maarjamõisast!

TRT01: PEETER OLESK: TARTU, EESTI, 07JAN10 - Kirjandusteadlane Peeter Olesk. ma/Foto MARGUS ANSU POSTIMEES

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Tähtvere on küll vanem kui Maarjamõis, aga Maarjamõis on olnud alati polükultuurilisem kui Tähtvere. Tähtveres on veel võimalik, et sa saad püsida ühes keeles.

Maarjamõisas ühest keelest ei piisa. Seal on vaja tunda vähemasti poolt tosinat keelt: eestit, ladinat, venet, inglist, saksat, arvutikeelt, okay’d ja chiao’d. Kui Tähtvere on Eeden, siis Maarjamõis on Paabel. Kas Paabelist saab soovida head keelt?

Saab küll. Peab saama. Oli kunagi aeg, mil Eesti arstkonda koolitati kõnelema väga korralikku, läbimõeldud ja detailirikast eesti keelt. Keegi ei keelanud arstile murdelist tausta, ent peeti loomulikuks, et sellele lisandub ühiskeelse kirjakeele omandamine eriti oskussõnavara mõttes.

Okay-keel oleks tollaste meedikute suus ja kirjas olnud sõnnik arstiasjanduse Augeiase tallides ja sealt olgu või Heraklese kombel püütud välja juhtida. Okay-keel sünnib siis, kui eestlane läheb inglaste juurde vargile, viitsimata enne teha enesele selgeks, et vaba mees ei pea kõigepealt röövliks hakkama. Okay ei ole eesti ega soome-ugri keelte sõna, tema pätsamine Atlandi ookeani äärest ei tee eesti keelt paremaks ega eeskujulikumaks.

Me peame jõudma oma sõnani, ehkki iga kord ei jõua. Näiteks «internet» koos tuletistega oli kiirem kui eesti võimalik omasõna.

Sama tuleb arvata chiao’stki. Chi​ao ei ole parem kui nägemiseni ning olukord muutub lausa jaburaks, kui mõni eestlane kasutab okay’d alla ja chiao’d kinnituseks peale. Paraku kasvab selliste eestlaste arv tõkestamatult. Eesti keel muutub aina lohakamaks, järelikult ka vaesemaks.

Toogem selle kohta Maarjamõisast paar näidet. Olgu nendeks sõnad «part» ja «pampers»​. Loomuldasa on «part» mitmetähenduslik ehk homonüümiline. Part ei ole mitte ainult veelind, vaid ka näiteks plastist mõõdunõu kuse eritumiseks. Selles funktsioonis pardi jaoks kasutatakse Maarjamõisas tihtipeale venekeelset sõna ut​ka. Nõukogude võimu enam ei ole, kuid venekeelne sõna maksab Eestis edasi. Kas me saame sellest sõnast lahti?

Põlvkondade vahetusele ma väga ei loodaks, sest me ei saa välistada, et utka ei muutu WC- või vetsusõnaks. Kahjuks ma ei tea, millal ilmus nii tarvilik sõna nagu «veetsee» eesti keelde ja minu teada pole seda ka kunagi korralikult uuritud. Igatahes meie keelde on ta kinnistunud ja nii viisakas sõna nagu väljakäik ei ole teda välja tõrjunud.

Kui sa lamad seal tilgutite all, siis sa sõnade ajalugu vabalt uurima ei pääse. Muide, need tilgutid ei ole nii mõistatuslikult igavesed nagu Kuu ja Päike. Nad teevad ravijate raske töö kergemaks ja õpetavad sulle kannatlikkust automaadile iseloomulikult hingetul viisil. Sina oled nende all nagu havi konksu otsas, ent esiotsa ei ole ükski tilguti veel samavõrd iseseisev nagu robot.

Kuid tagasi pardi manu. Formaalloogiliselt arutledes tuleks leida utka’st vabanemiseks vaba, aga sobiv eesti või soome-ugri sõnatüvi ehk säärane lingvistiline juur, millest saaks liidete abil tuletada vajalikke üksiksõnu. See töö on jäänud tegemata. Kuni on nii, nagu on, seni toimib Eesti riigis nõukogude korra idu edasi ja ausalt öeldes ei ole ka kuigi vaimustav kujutleda, et venekeelse pardi asemel on muukeelne part parem.

Me peame jõudma oma sõnani, ehkki iga kord ei jõua. Näiteks «internet» koos tuletistega oli kiirem kui eesti võimalik omasõna.

Okay ei ole eesti ega soome-ugri keelte sõna, tema pätsamine Atlandi ookeani äärest ei tee eesti keelt paremaks ega eeskujulikumaks.

Kuidas tuleks aga hinnata Eesti tulevikku, kui see jääb vetsu ja interneti kui rahvusvaheliste sõnade ja muganduste vahele? Mind ei lohuta teadmine, et ma suren enne meie tulevikku. Hetkeks küll tekkis mul oma viimasel viibimisel Maarjamõisas tunne, et morbiidsus on parem kui patsientaalsus, ent see läks sealsamas üle, sest elu jaamakorraldaja määras, et mind ei suunata samale teele, kust sõber Jüri Pihl oli üsna hiljuti lahkunud. Ja mõni päev hiljem ütleski maaülikooli rektor Mait Klaassen, et vaata ka elu rõõmsamat poolt. Sina lahkud Maarjamõisa seitsmendalt korruselt maja peaukse, mitte keldri kaudu. See oli vaieldamatu. Jäi üksnes kriipima, et ikka veel ei ole oma sõna ja paberites puudub võõraski.

Teine võõras sõna ongi «pampers». Tegelikult on see asjakohasest kilest valmistatud mähe, mis võib olla pükste ase-, aga ka eelaine. Mähe on ilus ning lihtne sõna koos vähemasti ühe fundamentaalse puudusega: temasse kuulub üks niisugune täpitäht, mida internet ei tunnista.

Aasias ja Okeaanias on «pampers» kindlasti arusaadavam kui «mähe». Kui «mamma» on keeleline universaal, siis «mähe» seda ei ole. «Pampers» on vedavam sõna. Mina seevastu pampersit ei taha, sest see pole minu sõna. Ma ei taha elada võõraste sõnade sees, justkui mul omi polekski.

Inimene, kel oma sõnu ei ole, on idioot. Pampers tahab, et ma seda oleksin. Aga mina eelistan mähet ja seekord õpetati mulle Maarjamõisas ka seda, kuidas neid ise, oma käega, jalast võtta.

Ükskõik, milline koalitsioon praeguses Eestis ka sünniks, täpivaba mähkme leidmise paratamatust vastav koostööleping ei sisalda. Seega polegi muud võimalust kui soovida Maarjamõisast head keelt ja tegutseda selle nimel, et me suudaksime laeva enne järgmisi ajalookarisid vabasse vette tagasi pöörata.

Mulle tundub, et oma sõnade leidmine kui kohustus ja vastutus koos ei püsi meeles mitte meil kõigil.

Ometi pole see sunnitöö, see võib olla ka lõbus ettevõtmine.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles