Metsistuva järve inetus ja võlu

Üle längu vajunud nõgeste ja leedripõõsaste paistab onniga saarele luikvalge Tähtvere vallamaja.

FOTO: Martin Pau

Nõgestesse ja võssa uppuv saareke. Pooleldi kokku klopsitud onn, mille ümber vedeleb kilet ja tühje plastpudeleid. Puhuti lausa hinge mattev lehk, mis harmoneerub saare ümber loksuva vee rohekaspruuni tooniga. Kiviviske kaugusel luikvalge vallamaja.

Hakkab sadama vihma, järvekaldale kuhjatud suurtest savi- ja mullahunnikutest põrkub punakaid pritsmeid. Seitse kraadi sooja. Kukla kaudu lõõtsub kalk tuul üle väreleva vee otse ajju. Kujuneb terviklik meeleolu, mis tuleb mulle peale alati, kui sõidan läbi Ilmatsalu, vaatan sealset paisjärve ja parafraseerin mõttes Kreisiraadiot: sellise raha eest tegite sellise asja!

70 000 kuupmeetri muda väljavõtmine järvest lõppes kuus aastat tagasi ja maksis kuus miljonit krooni. Eurodes teeb see 384 000. Juba ammu turritavad aga 22-hektarise järve madalamatest osadest veetaimed, kaldad on paksult roos. Kuuel saarel õõtsub tuules mehekõrgune umbrohi ning lokkab punane leeder, Sambucus racemosa.

Looduslikkuses on muidugi oma võlu. Kõiksugu jäätmaadel ei pruugi tore olla ainuüksi pesa punuvail linnukestel ja tigudel. Näiteks kalamehed saavad seal kenasti varjuliselt kärakat panna, nii et konstaabel vallamaja aknast ei näe, ja sakummiks leedrimarju nagistada (aga ettevaatust, seemned on pisut mürgised, tasub välja sülitada).

Kohalikud poisid võivad üles lüüa osmiku ja mängida, et on mereröövlid seni asustamata saarel. Juba ongi nad kaevanud saarel maasse paar poolemeetrise läbimõõduga auku, kuhu ilmselt kavatsetakse matta süütuilt pühapäevaaerutajailt ähvardustega võetud kuld- ja hõbeehted. Kase sisse naelutatud lauajuppe mööda saab turnida peaaegu latva, et seirata pikksilmaga uusi ohvreid.

Tähtvere vallamaja poolses kaldas kooldub vee kohale auväärne remmelgas, mille okste külge on südid turnijad sidunud paar pikka köit. Meenub pilt Kurrunurruvuti saarest ning Pipi Pikksukast koos ülejäänud lastekarjaga liaanivarte külge klammerdunult kaljult merre kiikumas.

Kui taoline mürsikuidüll on just see, mis teeb ilmatsalulaste meele kirkaks ja päeva päästetuks, siis jumal temaga. Aga juhuslik harv külaline vaatab küllap paraja kummastusega seda sopaauku meenutavat veekogu, mille tagumises otsas – tundub sinna rajatud plaažisarnase rajatise järgi – käiakse vist, nii kummaline või võimatu, kui see ei näi, isegi ujumas.

Aitäh muidugi tublile kauritsajuhile Üllar Sokule vaeva nägemise eest, aga kahjuks ei paista küll välja, et seda vaeva osataks eriti hinnata.

Muide, jõudsin arvamusele, et vänge fekaalilehk Ilmatsalu järve ümber ei tule vist siiski paisjärvest. Pigem Ilmatsalu sigala lägahoidlast või selle sisu äsjasest laotusest Tartu Agro põldudel.

Igaks juhuks võiks muidugi järve vett enne uut suplushooaega analüüsida.

Tagasi üles