Elusoojad mälestuseniidid ulatuvad suurmeheni

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaan Tõnisson abikaasa ja lastega 1928. aastal. Istuvad tütar Hilja, Hilda Tõnisson, Jaan Tõnisson ja tütar Lagle, seisavad pojad Heldur, Ilmar ja Lembit-Rein.

FOTO: Postimehe arhiiv

Detsembris 1988, laulva revolutsiooni ja ärkamisaja erutavatel päevadel, oli veel võimalik kohtuda nende inimestega, kes olid Jaan Tõnissoni ajal olnud Postimehe teenistuses või kuulunud tema tutvusringkonda.


Tookordsetest kohtumistest ja jutuajamistest on möödas 20 aastat. Täna on legendaarse riigimehe ja kauaaegse Postimehe peatoimetaja 140. sünniaastapäev. Aastate 1988 ja 2008 vahemikus on ilmunud mitmeid Eesti Wabariigi pingutavat ja riskantset ettevalmistamist, tema sündi, tema eest võitlemist ja tema püsimise korraldamist käsitlevaid kirjutisi, sealjuures ka üleoleva või etteheitva poosiga hinnanguid.

Kas me aga leiame Jaan Tõnissoni järjekordsel tähtpäeval elavat hinge, kellel on olnud tema enda või tema lähikondlastega kokkupuuteid, kas mõni inimsoe mälestuseniit viib veel temani…

Meenub, et 20 aastat tagasi, kui tähistati Jaan Tõnissoni 120. sünniaastapäeva, ütles kunagises kirjastusühisuses Postimees töötanud Aleksander Küüsvek olnut meenutades, et ta püüab Jaan Tõnissoni ja aatelise Postimehe austajana olla ise eeskujuks oma poegadele.

Meil oli leiuõnne. Kohtusimegi tema poja, praegu kinnisvarahaldurina tegutseva Toomas Küüsvekiga. Mees meenutas, kuivõrd läks isale korda see, et Tartu ajaleht Edasi võttis tagasi oma endise nime. Kui 1991. aasta 1. jaanuaril tuli nende koju Postimees, olnud isa väga õnnelik ja ülevas meeleolus. Tema silmad jõudsid ära näha, et Postimees on jälle tagasi!

Toomas pajatas, et isa võtnud tööle Jaan Tõnisson isiklikult. Isa alustanud Postimehe kirjastusühisuses kõigepealt jooksupoisina. Ta olnud siis 16-aastane. Töö kõrvalt lõpetanud Aleksander Küüsvek õhtugümnaasiumi. Ja edaspidi, kuni 1941. aastani, töötanud ta ühisuse kontoris ametnikuna.

Aristokraatlik

Isa rõhutanud, et Jaan Tõnisson olnud küll uhke ning aristokraatliku olekuga, kuid tema suhtumine oma ühisuse töötajatesse olnud inimlik. Ta kohelnud kõiki ühtviisi sõbralikult, pistnud tervitades käe pihku nii direktorile kui kojamehele.

Tema tööseltskonnas olid kõik ametisse võetud inimesed vajalikud. See teadmine tugevdanud üheperetunnet. Seda tõendanud ka tähelepanu osutamine juubelisünnipäevade ja abiellumiste puhul. Tooma isa Aleksander Küüsvek saanud oma elu esimese juubeli, 25. sünnipäeva puhul kingituseks hõbeportsigari.

Tähtpäevalise enesetunnet võis tõsta ka ketiga tasku-uur… Toomas oli võtnud jutuajamisele kaasa isast-emast säilinud Postimehe pulmatervituskaardi.

Toomas meenutas, et isa pidanud poegadega nõu ka nende raamatute asjus, mida ta tahtis omalt poolt praeguse Postimehe toimetusele kinkida. Ühiselt leiti: lehetegijate ring on suurem kui perekonnaring. Mitu Postimehe ja Jaan Tõnissoniga seotud väärt väljaannet ongi juba aastaid Postimehe raamatukapis.

Mälestusniite otsides õnnestus kerida ka Silvia Nurmeni, kes kord vihjas, et elas Eerikal Jaan Tõnissoni aiamajas.

 Millisena tundus riigimees tookordsele koolitüdrukule? Riigivanemat ennast pole aga Silvia oma silmaga näinud, küll tema abikaasat Hildat, tütart Hiljat, tütre abikaasat ja Jaan Tõnissoni ämma proua Lõhmust.

Olnud aegu täpsustades saab selgeks: Tõnissoni perekonna liikmetega elas Silvia Nurme perekond Eerikal ühe katuse all 1943. aasta suvel ja 1944. aasta talvel. Jaan Tõnisson oli siis arreteeritud (1940), nende kodu Tööstuse, praegu Anna Haava 7, sundvõõrandatud. Pere pidi otsima peavarju mujalt, osa neist siis Tõnissoni «Wennaste Aia-äri» majapidamisest Eerikal.

Silvia, tookord koolilaps, nüüd soliidses eas daam (80), ei jõua veel tagantjärelegi ära imestada riigivanema proua lihtsust ja inimlikkust. Silvia ema, kes kuulutuse peale oli tulnud aiaärisse õunapuid hooldama, hõiganud omanik ikka proua Truusiks.

Käis Teine maailmasõda, Tartu oli parajasti sakslaste käes. Leivast, üldse toiduainetest oli suur puudus.

Tänutundega meenutab Silvia Nurme Jaan Tõnissoni vanemat tütart Hiljat, kes käis Jaan Tõnissoni venna, onu Hansu juurest naabertalust hõlma all leiba, liha ja rasva toomas. Sealt andnud ta ühe jao ka teisel pool seina, naaberkambris asuvale perele. Toitev suutäis tegi rõõmsaks ja õnnelikuks…

Veel enne Vene sõjavägede Tartusse jõudmist ja linna pommitamist kadus Jaan Tõnissoni perekond Eerikalt. Nad suundusid mere poole, et minna ära teisele poole vett.

Uskuda või mitte?


Peaaegu kõik Jaan Tõnissoni senised elutöökäsitlused lõpevad nentimisega: Eesti suurmehe surma asjaolud ja surmakoht on meile tänini teadmata.

Ühel päeval 20 aastat tagasi, pärast Jaan Tõnissonile pühendatud «Olnust olevale» lehekülje ilmumist, tuli toimetusse tundmatu tütarlaps ja ulatas allakirjutanule kirja, milles vihjati, et Jaan Tõnisson aidati Tallinna vanglast põgenema. Ta oli varjanud ennast siin-seal metsades, jäänud raskesti ja päästmatult haigeks. Kirjas seisis, et Jaan Tõnisson olevat maetud Eestimaa mulda, mitte hukkunud vangina Venemaal.

Uskuda või mitte? Liikus ka lugusid raadiole antud Tõnissoni intervjuust, tema kanderaamil äratundmisest, lõkkesse kukkumisest… Mida järjekordse versiooniga peale hakata? Kellele kirja näidata?

Loomulikult Tuui Koortile, Jaan Tõnissoni tütarde sõbrannale, kes oli ka lähedane perekonnatuttav, elas üliõpilaspäevil Tõnissonide juures korteris ning nägi pealt riigimehe arreteerimist.

Tuui Koort Tõnissoni vanglast põgenema pääsemise versiooni tõenäoliseks ei pidanud. Mingeid vihjeid polnud temani jõudnud.

Meie otsus oli: mingu siis see kiri Jaan Tõnissoni tütrele, kellega Tuui oli kirjavahetuses. Teadku perekond, et kodumaal loovad eestlased legende, kus vana riigimees saab lihtsamast lihtsaima, kuid väärikamast väärikaima viimse aseme: haua sünnimaa mullas.
Tänaseks on ka Tuui Koort oma tegemised lõpetanud.

Mälestusküünal Raadile

See ammune kiri ja vestlus Tuuiga meenus nüüd, Jaan Tõnissoni 140. sünniaastapäeva puhul jälle.

Küsimus Tartu kalmistute juhatajale Aime Pärnale: kas riik hoolitseb ka Tõnissoni perekonna hauaplatsi eest, nii nagu mitmete teiste kultuuri- ja ühiskonnategelaste kalmude eest?

See oli väga eluvõõras ja ajast maha jäänud küsimus. Lähiminevikus olnud küll vabariikliku tähtsusega kultuurimälestiste nimekirja võetud hauaplatside hooldamise korraldus. Praegu sellist pole. Ka pole Eesti Vabariigil veel oma kalmistuseadust. Probleemid on aga olemas.

Kuid nüüd, kus piirid lahti ja liikumine vaba, käivad siiski paljud Eestist kaugemal elavad sugulased omaste haudu korrastamas või ostavad seda teenust kalmistu hooldajatelt.
Mõned kultuuritegelaste hauad on Tartu linnaasutus Kalmistu jätnud endiselt oma hoole alla. Tartu kalmistukultuuri peab hoidma.

Kes hooldab Tõnissonide perekonna hauaplatsi? Aime Pärna ei tea öelda, sest probleemi pole. Keegi korrastab, aga ta pole märganud, kes. Andmebaasist on näha, et 1995. aastal on linnalt hauaplatsi kasutamise õiguse 20 aastaks välja ostnud Tallinnas elav Amanda Tõnisson. Naine, kes oma abikaasa, Tõnissoni poja Ilmari maha lasi. Ka Amanda Tõnisson on nüüd surnud (1998).

Tõnissonide hauaplatsile on maetud Jaan Tõnissoni pojad Lembit-Rein ja Ilmar, Ilmari poeg Markus, Jaani vend Hans ja vend Matsi tütar Linda ning Elle ja Hans Karu.

Aime Pärna meenutas, et kui ta Raadi kalmistule tööle tuli, siis rääkisid vanad töötajad ikka kalmistu Tõnissoni teest, nagu kõneldi ajaloolisest Karja teest või Hurda teest… Ka Tõnissonide hauaplatsile osutav kalmutee viit tuleks üles panna, nagu on olemas Hurda, Härma, Söödi, Kuperjanovi ja paljude teiste viidad, arutles Aime Pärna.

Kuid üks mõte ei andnud ikkagi rahu. Lihtsate inimeste kalmuplatsidel on kodumaa mulda maetute sünni- ja surmadaatumitega hauatähiste kõrval ka kaugemal, võõral merel või maal  siit ilmast lahkunute nimetahvlid, kus teadmata surmaaeg on märkimata. Selline võiks siin olla Jaan Tõnissonilgi. Et ka riigimehe mälestus oleks selles pühas metropolis… Ja mäletajad saaksid küünla süüdata.

Jaan Tõnisson
• 22. XII 1868 – surmaaeg ja -koht teadmata

Ajakirjanik, riigimees ja ühiskonnategelane
• 1896 – 1930 andis välja enda juhitud erakondade häälekandjat,  ajalehte Postimees
• 1896 – 1935 Postimehe peatoimetaja (vaheaegadega)
• 1905 asutas esimese Eesti poliitilise erakonna, Eesti Rahvameelse Eduerakonna
• 1918 –1919 portfellita minister
• 1919 –1920 peaminister
• 1923 – 1925 ja 1932 – 1933 riigikogu esimees
• 1927 – 1928 ja 1933 riigivanem
• 1930 – 1932 välisminister

Jaan Tõnisson oli Eesti rahvusluse ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, kes enda algatatud seltside kaudu õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule
Allikas: EE 14, 2000

Tagasi üles