Mihkel Kangur: Tallinna lähistele plaanitakse Euroopa suurimat liitiumirikastamise tehast 

Mihkel Kangur

FOTO: Erakogu foto

Et me riik pole väga rikas, peaks igaüks meist püüdma mõelda, kuidas rikkaks saada. Tuleb vaid oma tee üles leida ja riik toetab kindlasti progressiivseid algatusi :)

Mul on Tallinna külje all üks pisike maatükk. Täitsa kena koht, rohekoridori vööndis. Kunagi oli samal kohal puisniit või -karjamaa. Nõukogude Liidu ajal on lastud sel metsa kasvada. Hakkasin ühel hommikul mõtlema, kuidas sellest maast rohkem kasu saada. Puitu sealt väga palju müüa pole, paberipuud ehk natuke. Sellega vist väga palju ei teeniks.

Mõtlesin siis, et hakkaks hoopis liitiumi kaevandama. Liitiumi loetakse maailmas uueks diislikütuseks. Nõudlus selle järele on väga kiiresti kasvav. Näiteks Tesla kasutab oma autodes liitiumakusid. Samuti töötab enamik meie akutoitel elektroonikat Li-ioonpatareidel. Seetõttu ei tohiks karta, et ma oma kaubast lahti ei saaks. Kahtlemata oleks tegu kasuliku äriga.

Mõningad probleemid küll on. Ma pole ühtegi analüüsi veel teinud, aga kardan, et mu krundi pinnases on liitiumi sisaldus küllalt väike. See on muidugi kehv olukord, aga kuna tegu on potentsiaalselt väga tulusa äriga, siis võiks riik mulle kompenseerida looduslikest piirangutest tingitud saamata jääva tulu.

Aga kui seda kuidagi põhjendatuks ei peeta, võiks riik mulle siiski liitiumirikastamise tehase ehitada, see oleks mulle majanduslikult kindlasti väga kasulik. Mõningad pisiprobleemid on selle plaaniga küll seotud, aga kuna majanduslik kasu on kindel, siis tasub ühiselt ju pingutada.

Mul oleks vaja kohaliku omavalitsusega kuidagi kokku leppida, et nad rohekoridori tõttu kehtivaid piiranguid natuke leevendaks. Eks need kitsed ja siilid saavad kusagil mujal ka hakkama, ega nad siin Eestis viimased ole. Võibolla peaks vald muutma ka oma planeeringuid, aga kuna me räägime majanduslikult siiski väga tasuvast ärist, on loomulik, et tullakse poolele teele vastu. Me ei peaks kartma suuri väljakutseid, kui me räägime uutest töökohtadest ja tulusatest investeeringutest.

Tehnoloogiliselt oleks mu rikastamistehas loomulikult maailma parim. Vesi kõrval olevas Vääna jões on küllalt must, väidetavalt üks kehvemaid Eestis. Tehasest läbi käinuna saaks see mure ka lahendatud, kuna minu rakendatava tehnoloogia abil muutub jõe vesi palju puhtamaks.

Võiksin ju kasutada ka kinnist tsüklit ja jõest vett mitte võtta, aga see ei tasuks ära, ja kuidas siis jõevesi puhtaks saaks. Ma väga detailselt ei tahaks oma tehnoloogiaid siin lahti kirjutama hakata, tegu on ikkagi ärisaladusega.

Aga 21. sajandil me peaksime mõtlema innovaatiliselt ja uute tehnoloogiate rakendamist mitte kartma. Kindlasti hakkab kõik vastama kehtivatele keskkonnanormidele. Kuna keskkonnaministeeriumis töötavad mõistlikud inimesed, saavad nad ju aru, et nii tulusa äri nimel võiks praeguseid norme ka üle vaadata ja erandi teha.

Ma pole ühtegi analüüsi veel teinud, aga kardan, et mu krundi pinnases on liitiumi sisaldus küllalt väike. See on muidugi kehv olukord, aga kuna tegu on potentsiaalselt väga tulusa äriga, siis võiks riik mulle kompenseerida looduslikest piirangutest tingitud saamata jääva tulu.

Viimasel ajal on küll ilmnenud üldsuse vastasseis igasuguste uute arenduste suhtes ja sellega peab arvestama. Hommikul, kui mul mõte tekkis, tegin ma kohe sellest oma Facebooki lehele postituse. Õhtuks olid seda laikinud juba 30 inimest ja anti ka paar kommentaari, kõik väga positiivsed. Ma arvan, et me võime rääkida rahva üldisest poolehoiust.

Vastumeelsust pole keegi üles näidanud. Ma tean, et mu naabritel on Facebooki konto, seega võib lugeda, et neid on vastavast plaanist teavitatud. Nad pole küll vist väga aktiivsed sotsiaalmeedia kasutajad, maainimeste asi, naabrimeest näen enamasti mesilastega tegelemas. Aga võib vist öelda, et avalikkuse kaasamiseks ja teavitamiseks olen ma seega piisavalt teinud.

Kui hiljem peaks keegi siiski virisema hakkama, siis ütlen, et uuringud alles käivad ja midagi pole otsustatud. Kui nad rahule ei jäta, siis küsin, et kus nad varem olid, mu teade on ju jõudnud potentsiaalselt ligi miljardi inimeseni ja vaid 30 neist vaevusid kuidagi reageerima. Siis palkan ka PR-inimese, tema juba teab kuidas naabreid progressivastasteks naeruvääristada ja nimbismis* süüdistada. Kõik teised saavad ju aru, et majanduslikult on tegu väga kasuliku projektiga. Naabrinaine on õpetaja, mis ta arvab, kust ta palk tuleb, seinast või? Kui me kardame selliseid investeeringuid teha, siis pole varsti talle millestki ju palka maksta.

Kuna me riik pole väga rikas, siis peaks igaüks meist püüdma mõelda, kuidas rikkaks saada. Tuleb vaid oma tee üles leida ja riik toetab kindlasti progressiivseid algatusi.

* mitte-minu-naabrusse-sündroom, ingliskeelsest lühendist NIMBY

Tagasi üles