Maarja kirikus sündis laulupeolapsuke

Maarja kirik 20. sajandi alguses. Pühakoda põles 1941. aasta sõjatules.

FOTO: Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Juba pikemat aega on linnapildis märgata plakateid, mis innustavad: «Taastame Eesti laulupeo hälli – Tartu Maarja kiriku». Tartus sündinud noorem põlvkond ja ka pärast sõda linna õppima või tööle tulnud pole tervet ja tõelist Maarja kirikut oma silmaga näinud. Pildi peal ilmselt küll. Ja andmeid selle kiriku kohta saab muidugi teatmeteostest. Aga igal olulisel rajatisel on oma tekkelugu. Nii ka Maarja kirikul.

Tartust üle käinud Põhjasõda laastas ja põletas linna. Mitmest siinsest kirikust jäi alles vaid üks, paljaks rüüstatud Jaani kirik, mis suudeti siiski 1721. aastaks korda teha. Väikseks jäänud elanikkonda, nii sakslasi kui eestlasi, suutis see kirik teenida.

Linna elanikkonna kasvades suurenesid ka saksa ja eesti kogudus. Mõlemad pidid ühe katuse alla mahtuma. Kummalgi oli oma õpetaja ja oma teenistusaeg.

Paulucci käsul

Kui Tartut külastas Liivimaa kindralkuberner Filippo Paulucci, imestanud ta, et linnas on vaid üks kirik. Tema käsu peale võetudki 1820. aasta lõpul uue kiriku ehitamine päevakorrale. Asukohaks mõeldud sellele plats Narva mäel Saksa kabeli vastas.

1833. aastal jõudsid tollastes piirides Tartu linn ja kihelkond kokkuleppele, et linna ümbritsev Tartu kihelkond võtab oma kohustuseks linna sees eestlaste kirik ehitada. 1835. aasta kevadel pidi alustatama. Nii mõeldi, aga nii siiski veel ei tehtud. Küll osteti linna käest kihelkonna kirikule plats, kuid mitte Narva mäele, vaid Pepleri tänavale.

Kiriku projekteeris tollane linnaarhitekt Georg Friedrich Geist, kes kavandas kiriku lakoonilistes klassitsismi vormides. Tollal nõuti suuremate hoonete rajamisel ülevenemaaliste tüüpfassaadide järgimist. 

Ehituse jaoks vajaliku materjali vedasid kohale talumehed. 1837. aasta sügiseks olid kirikumüürid üleval ja torngi paistnud kaugele. Kuid 25. septembril kukkus torn öisel ajal kokku ja ehitajad pidid uuesti tööle hakkama. Kes kurvastas, kes pidas õnnetuse põhjuseks seda, et uue kiriku nurgakivi jäi jumalasõnaga õnnistamata.

Maarja kirikut ehitati kuus aastat. Piiskop õnnistas pühakoja sisse 1842. aasta 11. jaanuaril. Uus Maarja kirik oli esimene eesti koguduse jaoks ehitatud kirik Tartus. Koguduse ajalugu talletanud pastor Willigerode on ausalt kirja pannud, et algul polnud koguduse liikmetele kiriku asukoht Pepleri tänavas ja hoone väiksus meeltmööda olnud, kuid ajapikku saanud see armsaks. Ikkagi oma kirik.

Aga miks peaks Maarja kirikut meie kultuuriloos just hälliks nimetama? Sest seal sündis meie laulupeolapsuke. Sünniaeg 17. juuni 1869, kell kaks päeval. Sellelgi tähtsal sündmusel on oma eellugu.

Eeskujud 

Suure osavõtjaskonnaga laulupeod kujunesid välja Šveitsis ja Saksamaal. Nendest võtsid eeskuju ka Baltimaad, arendades siin baltisaksa koorikultuuri. 1857. aastal korraldati Tallinnas linnadevaheline saksa kooride laulupüha, mis kestnud mitu päeva. Johann Voldemar Jannsen on Pärnu Postimehes nähtut-kuuldut üksikasjaliselt kirjeldanud. 200-meheline laulukoor olnud kaasahaarav!

Mõni aasta hiljem käis Jannsen Riias sakslaste laulupeol. Sellest võtsid osa ka Eesti kuue linna saksa lauluseltside koorid. 700 lauljat moodustasid Baltimaade suurima ühendkoori. Tollal peetud ka väiksemaid, piirkondlikke saksa lauluseltside pidusid.

Hirm ja lootus tema südames olid teineteise karvus kinni ja keegi ei teadnud öelda, kummal õigus, kirjutas Johann Voldemar Jannsen.

Rudolf Põldmäe kirjapandust saame teada, et siin-seal proovinud eestlasedki koos laulda. Et näiteks Saaremaal tehtud Ansekülas ühe talu koplis Sõrvemaa laulupidu ja oma pidu peetud ka Jõhvi, Laiuse ja Pärnu kandis. 

Tartu linnas Vanemuise lauluseltsi asutanud Johann Voldemar Jannsen oli ühe suure ülemaalise laulupeo korraldamise mõtet kaua enesega kaasas kandnud. Ta pakkus ideed ka seltsile arutada. 1867. aastal teataski Jannsen Eesti Postimehes Vanemuise seltsi valmisolekust korraldada 1869. aasta juunis ülemaaline maarahva laulupidu. Taotleti peopidamise luba.

Jannsen ja Willigerode

Adalbert Hugo Willigerode

FOTO: Rahvusarhiiv

Kõige järgnevaga kuni laulupeo sünnini on seotud veel üks tähtis isik. See oli Tallinnas gümnaasiumiõpetaja ja ajaloolase perekonnas sündinud, Tartu ülikoolis keeli ja teoloogiat õppinud, Kaarmal ja Karulas kirikukogudusi teeninud ning seejärel Tartu Maarja koguduse õpetajaks kutsutud pastor ja muusikategelane Adalbert Hugo Willigerode (pildil).

Willigerode toimetas lühikest aega ka ajalehte Tallorahwa Postimees. Ta kirjutas artikleid ning vaimuliku ja ilmaliku sisuga laule. Tal oli tõusu ka konsistooriumi ametiredelil (assessor, volinik, nõunik).

Eestlased teadsid baltisakslasest pastorit kui toimekat muusikainimest, kes hoolitses koorilaulu eest oma Tartu Maarja koguduses, lõi eestlastele laule laulda, hoidis taktikeppi. Temalt sai nõu ja õpetust ka Väägvere pasunakoori juht David Otto Wirkhaus. 

Jannseni algatatud ülemaalise laulupeo korraldamiseks oli vaja moodustada võimekas peokomitee. Kes sobib selle presidendiks? Jannsen jättis enese asepresidendiks, sest n-ö peapresident pidi olema vaieldamatult mõjukas, kaasa haarama ka saksameelsemaid ringkondi, köstreid, koolmeistreid, mõisavalitsejaid, ja pälvima nende kõigi poolehoiu. Maarja koguduse pastor Willigerode oli selleks õige mees.

Seltsi laulupeo loataotlusele aga vastust ei tulnud ega tulnud. Peokomitee president käis Riias ja lõpuks ka Peterburis, Eestist pärit Peterburi luteri kiriku ülema Johann Friedrich Laalandi jutul. Arvatakse, et see käik kiirendaski loa kohale jõudmist, mida oli oodatud peaaegu kaks aastat.

Aga Jannsen tunnistas endale sedagi, et temal kui peo juhil seisab ees veel üks kriitiline hetk, kus peab ilmnema tõde: kas üle maa kokku tulnud lauljad üldse saavad laulupeo kavaga hakkama?

Jannsen on Maarja kirikus toimunud peaproovi eelsed piinad kirja pannud: «Ma tunnen üht väikest meest, kes oma viiekümnete eluaastate sees veel iial nii surutult ja rõhutult kirikusse ei ole läinud kui sel päeval. Hirm ja lootus tema südames olid teineteise karvus kinni ja keegi ei teadnud öelda, kummal õigus.»

Võitis lootus

Õnneks teame meie juba peaaegu 150 aastat, et 800 meest laulsid ühiselt ära nii üldtuntud koraalid kui ka pikemad ja keerukamad motetid. Läbilaulmisele järgnes viimistlus ja mõlemapoolne heameel tulemusest. Maarahva suure ülemaalise koori kooslaul õnnestus. Võib öelda ka nii: Maarja kirikust oli saanud häll, kus sündis Eesti oma laulupeolaps.

Päris peopäeva varahommikul helisesid Jaani ja Maarja kiriku kellad. Kell üheksa mängis Maarja kiriku tornis koraali Väägvere ja Jaani kiriku tornis Tsooru pasunakoor. Vanemuise seltsimajast Toomeorgu, peopäeva alustavale vabaõhujumalateenistusele liikudes peatus rongkäik Maarja kiriku juures, et laulda mälestusväärsete hetkede ülenduseks.

Toomeorus pidas lauljaile ja sinna kogunenud rahvahulgale kõne peokomitee president Adalbert Hugo Willigerode. Peaproovis Maarja kirikus ja kahel päeval kontsertide ajal Narva mäe peoplatsil olid kooride ja rahva tähelepanu keskmes juba meie esimese üldlaulupeo üldjuhid Johann Voldemar Jannsen ja Aleksander Saebelmann-Kunileid.

Üheskoos oli loodud eestlaste helisev maamärk. 

Loe ka neid

Tagasi üles