Karin Bachmann: jõua-jõua, jõekene

FOTO: OÜ Lahe Atmosfäär projekt.

Kui olime vennaga väiksed, oli meie vanaisal oma paat Emajõe peal, samas keskkatlamaja juures olevas sadamas. Alati, kui autoga üle Sõpruse silla linna poole sõitsime, lugesime linna poolt arvates kolmanda kollase katuse – seal all oli vanaisa paat. Mõnikord võeti meid ka paati.


Üldiselt oli see siiski rohkem vanaisa ja vanaonu Karli rida – sai sõita Sookurku ja lihtsalt mööda jõge kalale. Elu oli lill ja sellistest rõõmudest osati lugu pidada.

Praegusel ajal on Emajõgi olnud Tartu murelaps nii pikka aega, et ei mäletagi, millal temast viimati rõõmu sai tunda. Kuigi mõni osa tema kallastest on täitsa tõhusas kasutuses (Sõpruse silla alune, mõlemad rannad, Jänese matkarada, sõudjate baasi kallas ja Supilinn), on kesklinnaelu mõttes kõik olulised kohad justkui välja lõigatud.

Kordaksin Merle Jäägeri kunagi öeldud mõtet, et kui kellelgi tuleks pähe Emajõgi mõnel ööl salaja betoneerida, ei paneks seda keegi pikka aega tähele. Sest nii endastmõistetav ja ebavajalik on ta meile kesklinnas.

Jalutada tema ääres ei ole eriti huvitav, sest ta on kaugel – puutuma ei ulatu, kui just kalamehekummikuid jalas ei ole. Siiski, kord aastas murrab ta oma asemelt välja, voolab siia-sinna, lõhub sildasid ja hirmutab kõiki korralikult. Kogu linnarahvas käib siis kambakesi imelugu vaatamas ja pildistamas.

Jõgi kahe silma vahel

Kevade kulgedes läheb jõgi tagasi oma kanalisse ja ta unustatakse kuni järgmise suurvee või tudengite paadirallini. Voolava puhta vee kvaliteeti ei oska keegi peale kalameeste, partide, kajakate ja poisikeste kasutada.

Kui hommikul jõe äärde minna ja kalameestega juttu teha, võib õnnestuda ka kala ostmine; mõnikord müüakse värsket saaki Ülejõel sotsiaalmaja juures. Kala on hea – elanud jõekala elu, mitte mõni kahvatu kasvandusetegelane.

Nendel kalameestel ei ole kajaloode ega võrke ega põnevaid vidinaid, õnged on lihtsalt mutta pistetult reas. Need kalurid on meie linna suurima tühermaa Raadi järel teist kohta hoidva Emajõe võimaluste vähesed kasutajad.

Tühermaa on koht, kus miski pole ei keelatud ega lubatud. On veider olukord: jõekallaste kasutamine justkui on, aga samas nagu ei ole reglementeeritud.

Jõe peal ette võetavaid tegevusi – jäätükiga parvetamine, sillalt vettehüpped, ujumine – võivad kaaskodanikud ohtlikuks hinnata ja ametnikke alarmeerida. Keegi ei tee aga välja, kui vees seista, kala püüda, laevukesi ujutada, parte toita, telkida, veesõidukitega tasa ja targu kulgemisest rääkimata.

Seega on olemas füüsilised reeglid (käsipuud, kõrged kaldad), aga tavalist jõenautijat ehk kalameest need ei takista, sest tegelikult ei ole ju jõe ääres kunagi kedagi teist, võib rahulikult oma asju ajada. Nii et on mõnes mõttes hea, et Emajõgi on tartlastel kahe silma vahel – kes teavad, need teavad ja on oma väljavalitusega väga rahul.

Kahtemoodi majad

Emajõe kallaste hoonestamise poolt ja vastu olijad on üksteise peale niisama vihased kui suitsetajad ja endised suitsetajad. Tüherjõe kahevahelolek kesklinna mõnes osas tuleks lõpetada just hoonestuse kaudu.

Loomulikult peab jõeäärne jääma inimestele käidavaks. Hoonestuse ja ühes sellega funktsioonide tulek defineeriks jõeäärt ruumiliselt ning väärtustaks jõge kesklinlase, nii püsi- kui ka külalise jaoks rohkem.

Hirm tänapäeva arhitektuuri ees on muidugi suur, kuidas siis teisiti. Nii palju on mannetuid, punnitatud, ilmetuid maju, mis eksivad aina tihedamini tähtsatesse kohtadesse. See tuleb küllap sellest, et arhitekte on kahte sorti: ühed teevad maju, teised mõtlevad maju. Need tehtud ongi enamasti valmis visatud, ilma mõtte ja hingeta, isegi kui on vägevalt dekoreeritud.

Seetõttu jah, muidugi ma kardan arhitektuuri majadena jõe äärde lasta. Eriti veel kardan mitmesuguseid norme, mis kipuvad aina enam mõnusatest, terve mõistuse järgi tehtud asjadest elu välja pigistama. Samas, olles konkursiusku ja arhitektiusku, julgeksin riskida. Sest ma usun, et linnal saaks sellest palju parem, see tooks ka eksinud pojad linna äärest tagasi keskele.

Peatselt lõppev arhitektuurikonkurss uue raamatukogu- ja kunstihoone ehitamiseks hakkab kindlasti kirgi kütma ja saab põnevusega jälgida, kas või kuidas on tegijad suutnud või soovinud siduda jõge raamatukoguga.

Praeguses Lutsus on tehnikaosakonnas akna all imelised kohad, kus lugejal pilku aknasse visates jõgi silme ees sillerdab. Paraku jääb visuaalsest sidemest kallaste elustamiseks väheks ja nii tulebki panused uuele raamatukogule, seega arhitektidele panna.

Arhitektuur ja jõgi peavad olema partnerid, mis üksteist vastastikku väärtustavad. Nii hooned kui nendega seotud maastikuarhitektuursed lahendused peavad olema ellu kutsutud jõe kvaliteete esile tõstma ja kergemini kättesaadavaks tegema, mitte vastupidi.

Üks kena kaldalõik

Tartu linnavalitsuse tellimusel on peatöövõtja OÜ Tinter Projekt ning OÜ Lahe Atmosfäär koostöös valminud projekt, mis paneb Emajõe käima vasakkalda lõigus Võidu sild - Turu sild. Projekti eskiisi üle tehti ka erandlikult avalik arutelu, kus linnarahvas sai oma arvamust öelda.

Inimesi ei olnud palju, kuid kohalolijad näitasid üles koostöövalmidust ja konstruktiivset mõtlemist: ei olnud harilikke «mulle ei meeldi», «a miks ei võiks kuhugi teise kohta» ja «kes te üldse olete siuke» väljaastumisi.

Küsimused tekkisid jõekallaste kujunduse läbiva joone asjus. Kas peaks kasutama ühtesid ja samu käsipuid, pinke, kiikesid, lilli? Jõuti arusaamisele, et see oleks küll rumal. Esiteks on jõekaldad ennekõike seotud hoonestuse ja seeläbi ajastuga, millest igaüks peegeldab oma arusaamu, seega peab jõeäär neile vastavalt meie ajale sekundeerima.

Teiseks on maailmas nii palju huvitavat nüüdisaegset kvaliteetdisaini – kas juba olemas või veel mõtlemisel. Päris igavad oleksid ühed ja samad läbivalt. Jõekallaste siduvaks elemendiks olgu jõgi ja katkematult kulgevad funktsioonid, mitte ühesugused prügikastid, poldid või laternad.

Kui projekt ellu viiakse, on linnal sealpool jõge üks kena kaldalõik, kus kergliiklusteed on terved, teedevõrk loogiline, lülitused jõe äärde mugavad ja piisavalt tihedad. Jõe äärde viivad teedega ristuvad pandused, mis vee äärde jõudes laotuvad platvormideks. Kogu jõe juures olemise süsteem on päikesele avatud, istutav-astutav vastavalt inimese soovile.

Komplekti täiendavad originaallahendusega väikevormid. Seni isetekkelise ja vaba kasutusega jõeäär saab juurde mõned väikesed reeglistatud vormid, mis on ometi osavalt jäetud kasutajale edasi mõelda – asjadel on mitu otstarvet, mida saab ise avastada. Küllap ei tea me pooli neist ja tegelikud piirid või piiritus selguvad alles kasutamise käigus. Nii et tüherjõge ei olegi tegelikult puuri pistetud, vaid maiustustega haardeulatusse meelitatud.

Olgem tänulikud, et jõgi on püsiv asukas – voolab ja vahetub, kuid minema ei lähe. Mingi muu asi, mida sedavõrd ülelinnaliselt ignoreeritakse, oleks juba ammu solvunult lahkunud. Meil on veel aega kõik heastada.

Samal teemal: kesklinna planeerimine ja areng, TPM 12.01, 17.01, 18.01, 25.01, 16.03, 21.03, 05.04, 18.04.

Tagasi üles