Tuleb meelde Ivo Linna laul, milles ta nagu sangar seiklusfilmis paitab kas või tiigrit. Ja meenub ka Eduard Wiiralti tilluke graafiline leht «Lamav tiiger». Kas selles teie hiiglaslikus maalis on vihje Wiiraltile?
Ah, ei ole siin mingit erilist vihjet. See on lihtsalt neopopilik šokeeriv pilt. Viisin selle Lennart Meri ja Olev Subbi näitusele kunstihoonesse, pandi kuskile nurga taha välja ja Pariisi ei viidud, liiga kole.
President Meri eestkostel ja maalikunstnik Subbi koostatud näitus «Eesti maalikunst aastatuhande vahetusel» oli Tallinna kunstihoones aastal 2000 ning selle järg «Eesti maalikunst 20. sajandil» Pariisis Luxembourgi aia talveaias aastal 2001. Teie siinse näituse «Kultiveeritud skisofreenia» on koostanud Joanna Hoffmann. Kui palju ta arvestas autori soovidega?
Kui mulle ikka midagi väga vastukarva käis, siis ma ääriveeri soovitasin pilte natuke teistmoodi panna. Ta vaatas kõik mu tööd üle, ateljees ja mitu korda käisime ka Kursis. Mul on seal ladu.
Kuraator Hoffmanni kirjutatud näitusevoldikus torkab silma selliseid sõnu nagu grotesk, huumor, iroonia, satiir, karikatuursus. Väljapaneku teise korruse kahe esimese saali piltide puhul, mis pärinevad praegusest aastasajast, märgib ta, et teosed on muutunud tõsisemaks, kohati lausa traagiliseks. Kas ongi nii?
Jah, rohkem on ikka traagikat.
Miks on näitusele nimeks pandud «Kultiveeritud skisofreenia»?
See on selle pärast, et 1980. aastate lõpus oli selline aeg, kus maalitudengid ei tohtinud oma töid esitada kunstnike ülevaatenäitustele, aga tol ajal olid need näitused väga tähtsad. Siis ma tegin neid oma groteskseid pilte ateljees ja koolis tegin ikka koolipilte. Ilmar Malin (kunstnik ja õppejõud – RH) võttis mul varrukast kinni, vedas oma ateljeesse ja ütles: mis kultiveeritud skisofreenia see on?!