Kahe suurmehe kirjavahetus keskendus Postimehele
Lisatud teave esitluse kohta

Raamatu 45. kirjas tunnistab Jaan Tõnisson, et tal ei ole parajasti raha Postimehe trükikoja asutamisest osavõtmiseks.

FOTO: Raimu Hanson

Eelmisel nädalal tuli trükikojast Ilmamaa üllitatud raamat, mis toob lugejate ette Postimehe ajaloos ning ühtlasi eesti rahvuse ja Eesti riigi kujunemises kahe väga tähtsa mehe veerand sajandit väldanud kirjaliku suhtluse. Need on Villem Reiman ja Jaan Tõnisson.

Esimene kiri on oktoobrist 1891 ning viimane, 209. kiri on 1917. aasta esimesest poolest. Kirjavahetuse peamisteks teemadeks on Postimehe ostmine Karl August Hermanni käest, igasuguste lubade taotlemine, kaastööliste värbamine ning toimetusele asukoha otsimine ja Katariina majast ehk praegusest Tartu linnamuuseumist Rüütli tänavasse kolimine.

Põleng EÜSi korteris

Esimestes kirjades on juttu ka Eesti üliõpilaste seltsist. Oli ju Kolga-Jaani koguduse õpetaja Villem Reiman EÜSi asutajaid ja ta osales ka aastal 1884 Otepääl seltsi sinimustvalge lipu õnnistamises.

Tõnisson oli kirjavahetuse alguses 23-aastane juuratudeng ja EÜSi esimees. Ta lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1892. aastal ning asus sama aasta jõulupühade järel Hermanni kutsel tööle Postimehes kaastoimetajana. Kandidaaditöö kaitses ta aasta hiljem ning töötas seejärel kaks aastat kohtuametnikuna Orjoli ehk Orelli – nagu ta kirjadele märgib – kubermangu ringkonnakohtus.

Kuuendas kirjas läkitab Tõnisson oma «armsale õpetajale» ülevaate EÜSi korteri põlengust 12. jaanuaril 1892. Sinimustvalge siidlipp, millest kujunes hiljem Eesti rahvuse ja riigi sümbol, pääses leekidest – «õnn, et ta välja saime!».

Kirjavahetuse köide on sündinud Villem Reimani Kolleegiumi hoolel ning Eesti Kultuurkapitali ja Postimehe toetusel. Raamatu järelsõnas märgib kolleegiumi juhatuse liige Ants Tooming, et Reiman oli Tõnissoni mentor, hingehoidja, õpetaja ja toetaja.

Ilmamaa on üllitanud raamatu «Villem Reimani ja Jaan Tõnissoni kirjavahetus aastatel 1891–1917».

FOTO: Raimu Hanson

«Kõik oma kõhklused ja kahtlused, küündimatused ja viltuvedamised kirjeldab Tõnisson oma vanemale sõbrale üsna üksikasjalikult ja mõistetavalt,» lisab ta. «Reiman on küll isalikult julgustav, kuid sageli vastab Tõnissonile samaga, rääkides oma terviseprobleemidest, perekonnaelust ja sekeldustest ameti pidamisel.»

Kauplemine Karl August Hermanniga

Kahe suurmehe kirjade alatoon on Toominga sõnul kantud Eesti-armastusest ning Postimees on märksõna, mis on selle veerandsajandi pikkuse kirjavahetuse kese.

«Aastal 1896 pakub Karl August Hermann Postimeest 7000 rubla eest Tõnissonile. Ta ei taha oma lehte vene usku ostjale müüa. Tõnissoni entusiasm, usk ja veendumus lükkab asjad käima. Kauplemine Hermanniga on keeruline. Villem Reiman garanteerib ja korraldab kõik rahalised küsimused, enda heaolu ja edenemise hinnaga,» võtab kirjavahetuse ühe peamise teema kokku Tooming. «Ja Postimehest saabki rahvusliku mõtte kandja ja suunaja.»

Raamatu esitlus toimub kirikute öö programmi sissejuhatuseks 9. juunil kell 18 Tartu Peetri kirikus. Sealsamas saab vaadata näitust Villem Reimani kirjutistest ning Villem Reimani Kolleegiumi poolt möödunud 15 aasta kestel välja antud raamatutest.

Tagasi üles