Autotehnikuks õppinud naine murrab stereotüüpe

Kaspar Koort
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi Triin Hämelane nõustab praegu peaasjalikult kliente ja otsib sobilikke varuosi, ei valmistaks talle mingit probleemi kasvõi vana võrr töökorda putitada.
Kuigi Triin Hämelane nõustab praegu peaasjalikult kliente ja otsib sobilikke varuosi, ei valmistaks talle mingit probleemi kasvõi vana võrr töökorda putitada. Foto: Margus Ansu

Põlvast pärit Triin Hämelane ei mäleta, et ta lapsepõlves oleks nukkudega mängimisele eelistanud autodega põristamist. «Seda on mulle küll isa rääkinud, et kui tähe­­klotsidest sõnu kokku panin, siis tavaliste sõnade asemel tulid sealt ikka automarkide nimed, nagu Audi või BMW või Chevy,» muigas Hämelane.

Mõte minna autoremondilukksepaks õppima hakkas tema peas idanema keskkooli ajal. 

«Mul oli mitmeid tuttavaid, kes õppisid seda ala või putitasid garaažis oma autot. Tihti möödusidki nädalavahetused nii, et keegi parandas kuskil autot ja läksin vaatama, mida ta seal teeb. Olin abiks, näiteks lihvisin ja pahteldasin,» meenutas naine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles