Sel õppeaastal Tartu ülikooli vabade kunstide professori ametis olev luuletaja ja kirjanik Kristiina Ehin on oma esimestel loengutel saanud ringauditooriumitäie kuulajaid. Tema loengusse tasub alati varem kohale minna, muidu võib istekohast ka ilma jääda.
Kristiina Ehini loengusarja kohta on öeldud, et see käsitleb teekonda tundliku inimeseni. Et see on kursus, mis kirjeldab kas reaalse või kujuteldava elu olukordi, kust iga inimene võib inspiratsiooni ammutada, kui soovib üles leida enda isikupärase ja kunstilise tunnetuslaadi.
Loengusaalis istuja peab valmis olema aga sellekski, et ta ei saa olla passiivne kõrvaltvaataja, vaid et tuleb käigu pealt lahendada 30-sekundilisi loovülesandeid.
Otsi ainest iseendast
Kristiina Ehini esimene loeng rääkis inimese identiteedist ja selle otsimisest ning soovitas järele mõelda, kes ma olen ja mida ma ühes või teises olukorras päriselt tunnen. Lühidalt öeldes kõneles see loeng rõõmust, vihast, kurbusest ja seksuaalsusest – neljast suurest kategooriast, millest näib inspiratsiooni ammutanud olevat kogu maailma kunstilooming.
Soojenduseks tuli igal saalisviibijail rääkida aga oma naabrile mõnekümnesekundiline lugu iseendast. Ning siis teisele naabrile veelkord lugu iseendast, aga nii, et seal ei oleks mitte ühtegi sellist mõtet, mida eelmine naaber oleks juba kuulnud. Lõpuks välja mõelda mingi ootamatu ja väljakutsuv lugu, kus tõel just mitte ülearu suur roll ei oleks ehk mis oleks tehtud soovituse järgi: don't let the truth spoil a good story.
Loo kahe lausega maailm
Eilne loeng «Pioneer ei karda hunti, annab talle vastu lonti...» kutsus kuulajaid üles inspiratsiooni leidma vastuhakkamisest ja piiride rikkumisest.
Loengu moto võis paista labane, aga seda lahti seletades rääkis Kristiina Ehin oma lapsepõlve lemmikmängust isaga, kus nad püüdsid teineteist üle trumbata vaimuteravate riimidega. Et kui üks ütleb: pioneer ei karda tekikotti, vastab teine: annab talle vastu supipotti. Või kui üks ütleb: pioneer ei karda hiirekõrva, vastab teine: sülgab süüdimatult tuld ja tõrva.
Niisugune mäng oli Kristiina Ehinit alati väga kaasa haaranud, sest vaid kahe lausega oli võimalik luua uus maailm ning isa öeldud riimile vastuhakkamisest sai otsekui elu ja surma küsimus.
Auditooriumis harjutamiseks pakkus Kristiina Ehin ülesannet, kus tuli luua silmside oma naabriga, ja vaadata teda ilma naerma puhkemata. Harjutus oli näide sellest, et kui oled kuskil kohal, siis on väga raske kohalolijaile vastu hakata ja päriselt iseendaks jääda. Mingit põhjust naerma hakkamiseks ju tegelikult pole.
Järgmine harjutus õpetas, et võidab see, kes suudab sõnadega enda eest seista.
Nüüd tuli meenutada mõnd lugu iseendast, kus oled kaotajaks jäänud, kus sind ei ole usutud ning see naabrile ära rääkida. Naabri ülesandeks jäi su edasine ründamine, sinu mitte tõsiselt võtmine. Sinul tuli leida aina paremaid ja veenvamaid lauseid, et tõestada – sinul on õigus.
Vastuhakk laulusalmis
Kristiina Ehin tõi vastuhakuteemasid ridamisi. Näiteks üks neist oli vastuhakk soostereotüüpidele, teine vastuhakk eelkäijatele. Nende illustreerimiseks näitas ta ekraanilt kõigepelt videot, kus Lauri Õunapuu laulab lorilaulu mehest, kes on naistes pettunud, sest neiu, keda tema kord igatses ja kellega pulmad pidas, osutus riiakaks ja asjadehimuraks. Mehe nõuanne selles laulus on mitte kunagi mitte ühtegi naist usaldada, sest «...nende nägu katab puuder ja rinda vativooder...»
Seejärel lasi Kristiina Ehin publikul kuulata aga teist laulu, mis oli sündinud vastuhakust just sellele samale loole. Ja täpselt samal viisil kõlas ansambli Naised Köögis esituses lugu, kuidas «Mõndadele ringi käia meeldib meestega, kuid mina lähen luurele vaid oma naistega...»
Kristiina Ehin on oma loengutes pealtnäha otsiv ja kohmetu, paberilehti maha pillav ja mõnikord järge kaotav, ometi on ta poolteisttundi kestvas jutus mõlemal korral olnud suur ja nauditav tervik, milles kui mitte kohe, siis pärastpoole ikka kõik paika loksub. Tavaliselt on tal kaasas ka terve toolitäis raamatuid, millest ta loovuse, kujundlikkuse ja tunnetuslaadi näiteid ette loeb, esitades nii Marie Underit, Betti Alverit, Contrat, Mercat, Heiti Talvikut ning paljusid teisi, sealhulgas tõlgitud luulet, kus tõlkijaiks on olnud ta enda vanemad, kellest ta omakorda lugusid räägib.
Suurt osa luulest kannab Kristiina Ehin ette aga peast, raamatust kordagi tuge otsimata.
260 väärtuslikku istekohta
Filosoofiateaduskonna kultuuriteaduste ja kunstide instituudi õppekorralduse spetsialist Ene Paldre ütles, et Kristiina Ehini loengukursusele on end ametlikult registreerinud 121 üliõpilast, seda nii majandus-, õigus- ja arstiteaduse erialadest kuni maalikunsti, keeleteaduste ning info- ja dokumendihalduse erialadeni välja. Lisaks on Ene Paldre sõnul Kristiina Ehinil ka sadakond vabakuulajat nii ülikooli töötajate kui linnarahva hulgast. Jakobi 2 ringauditoorium mahutab kokku 260 kuulajat.
Järgmised loengud leiavad aset 21. oktoobril, 11. novembril ja 9. detsembril Jakobi 2 ringauditooriumis algusega kell 16.15.