Seisukoht: kas uus on alati parem kui vana?

Foto: TPM

Kõik me mäletame veel loosungit «Plats puhtaks!». Tartu abilinnapea Margus Hanson kiidab ennast väitega, et uuest aastast asub maailma kõige uuem bussipark Tartus – saame vanadest bussidest vabaks ehk platsi puhtaks.

Kuna otsustajad ise tavaliselt bussiga ei sõida, võib sellest uhkustundest isegi aru saada – väiksem hulk busse takistab vähem sõiduautode liiklemist. Et linnal ei ole lõputult raha, siis uuemaid busse saab soetada vähem ning neidki ei saa hommikust õhtuni sõidus hoida.

Ühistranspordi tegelike vajaduste väljaselgitamise ja lahenduste pakkumise asemel üritatakse linlaste pahameelt leevendada visuaalselt – uued bussid linnapildis.

Selline mentaliteet näib levivat ka mujal: platsi tehakse puhtaks vanast mööblist, vanadest majadest, autodest jm. Tuleb ette isegi sellist suhtumist, et algajad õpetajad olevat igal juhul paremad kogenud õpetajatest.

Probleemidele tuleks läheneda terviklikumalt. Näiteks ühistranspordi puhul leida lahendus, mis rahuldaks vastava transpordiliigi kasutajate hetkevajadused, ent mõelda ka sellele, mis suunas edasi liikuda ehk seada pikaajalised eesmärgid.

Mõeldes õhu- ja mürasaastele linnas, soovime suurendada ühissõidukite kasutajate hulka ja korraldada paremini kergliiklust. Samas võib juhtuda, et rahanappuse tõttu busside hulk hoopis väheneb ja see soodustab taas autode kasutust.

Busside mugavus ja tänapäevasus on küll oluline, ent siiski vähem tähtis kui see, et hommikul kõik soovijad bussi peale mahuksid ja õigeks ajaks sihtkohta jõuaksid.

Oluline on viia investeeringud vastavusse tegelike eesmärkidega, mõeldes sellele, kuidas paremini kasutada olemasolevat ja mitte lähtuda mõtteviisist, et Euroopa Liidu antud raha on tasuta raha, mis tuleb igal juhul ära kasutada.

Kui Euroopa raha võib kasutada vaid uue rajamiseks, siis ehitame uusi hooneid, kaevame üles äsja asfalteeritud tänava ja veame töökorras seadmed ning rajatised prügimäele, nagu kanalisatsiooni uuendamisel juba tehaksegi. Kuna need «investeeringud» eeldavad omaosalust, võib seetõttu jääda tegemata palju olulisemaid asju.

Olukord ei parane enne, kui demokraatia ei asendu osalusega, kus otsustavad need, kes ise teenust kasutavad või osutavad. Kuni otsustavad need, kes ise vastavaid teenuseid ei kasuta, raiskamine jätkub.

Bussiga sõitjatele on bussi valmistamise aastast olulisem see, et bussid sõidaksid sagedamini kui poole tunni tagant, et bussiga saaks tööle ja töölt koju ning nad sõidaksid mõistliku graafikuga ka puhkepäeviti.

Arvestada tuleks kasutajate enamiku arvamust. See aga tähendab ka kasutajate endi aktiivsust edastada oma soove ja ettepanekuid otsustajatele. Kindlasti on näiteks ratastooli kasutavatel inimestel ettepanekuid, kuidas muuta nende liikumist linnas kergemaks ilma kohustuseta paigaldada kõikidesse linnaliinibussidesse kaldtee ja tõstuk.

Pidevas uuendamistuhinas unustatakse ka see, et iga süsteem vajab sissetöötamist, nii nagu uued kingad vajavad sissekandmist. Inimesed soovivad, et oleks ka midagi harjumuspärast ja kindlat. Eestis kipub olema pigem vastupidi: uutest asjadest loobutakse enne, kui need jõuavad üldse kavandatud tulemusi anda.

Terje Põvvat
Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige

Dagmar Mattiisen
Erakonna Eestimaa Rohelised liige