Tõbised Pontud saavad ülikoolis inimväärset abi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Opisaal ja operatsiooniks ette valmistamise plats, palatid, vastuvõtutoad, endoskoopiakabinet ja röntgeniruum – maaülikooli loomakliinikut võiks auga hoopis haiglaks nimetada.
Mis siis, et palatites ei ole voodid, vaid erineva suurusega metallpuurid ja söögiks jagatakse patsientidele mannapudru asemel kassikonserve ja koerakrõbinaid.
«Inglise keeles öeldaksegi meie kohta veterinary hospital (veterinaarhaigla – toim),» sõnas väikeloomade kliiniku peaarst Rainer Hõim.
Kliinik, mis koosneb väike- ja suurloomakliinikust, on osa Eesti Maaülikoolist (EMÜ) ja vastutab loomaarstitudengite kliinilise õppe eest. Nüüdisaegsed ruumid ja aparatuur on saadud tänu riigi investeeringutele ja Phare projekti eurorahale. Igapäevases töös, kaasa arvatud tudengite õpetamiseks, kliinik ülikoolilt rahalist tuge ei saa.
Keerulisimad juhtumid
Õppeasutuse juurde kuulumine seab kliiniku jaoks lati kõrgemale, sõnas EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktor Toomas Tiirats. Vastavalt Euroopa nõuetele loomaarstide koolitamisel peaks ülikooli loomahaigla olema see koht, kuhu teised veterinaarid saadavad kõik kõige raskemad patsiendid, selgitas ta.
Tartus omanimelist loomakliinikut pidava Janne Orro sõnul on EMÜ kliinikul maine piisavalt tugev, et keerulisemate juhtude puhul minnaksegi sinna.
«See on minu jaoks suurepärane seljatagune,» sõnas ta ja lisas, et tema kliinikus kasutatakse võimalust patsient edasi saata, kui ise aidata ei saa, peaaegu iga päev.
«Olen aru saanud, et keerulisemate juhtumite puhul on maaülikoolis ainus koht, mis päästab,» sõnas kassiomanik Kersti Unt, kelle lemmiku Kiti kõrvast lõikas Rainer Hõim läinud nädala teisipäeval välja vohandi.
EMÜ kliinikus ravitakse näiteks Eestis ainsana neuroloogilisi patsiente, tehakse seljaoperatsioone ja hobuste liigeste artroskoopiat, ütles Tiirats.
Samamoodi kui inimestel
See on ainus koht, kust alati ka öösel abi saab. «Kui on trauma, hulgiluumurd, siis selleks ajaks, kui Tallinnas kutsutakse välja arst ja abiline, seatakse valmis opiruum, võiks Tartus see loom juba olla lõikusel,» sõnas Tiirats.
Raskemate lõikuste puhul on tähtis võimalus looma peale operatsiooni ööpäev läbi jälgida, mida samuti EMÜs saab teha.
Hõim ütles, et viimase kümne-viieteist aasta jooksul on veterinaarmeditsiin tublisti edasi arenenud. «Loomade ravimise võimalused on tänapäeval enam-vähem samasugused kui inimestel,» sõnas ta.
«USAs on mõned peened operatsioonid isegi veterinaariasse enne jõudnud,» ütles Tiirats. Ta lisas, et järjest rohkem tahetakse näha, et ülikoolide veterinaarhaiglad funktsioneeriksid samadel alustel kui inimeste meditsiiniasutused. See tähendab näiteks erinevaid spetsialiste igale alale.
Rahakotirauad lahti
Üks suur erinevus inimeste ja loomade ravimisel siiski on: loomadel haigekassat ei ole ja nii peab omanik alati lemmikut ravides ise rahakotiraudu paotama. Ja seda tuleb tõsisemate juhtumite korral teha korralikult, EMÜ loomakliiniku hinnakirjas ulatub mõne operatsiooni hind kümnetesse tuhandetesse kroonidesse.
Kersti Unt maksis Kiti kõrvaoperatsiooni eest üle viie tuhande krooni. Kuigi kass on juba 16-aastane, Unt otsuse tegemisel ei kõhelnud.
«Teine variant oleks olnud eutanaasia, kui aga loom on auga nii kaua sinu peres olnud ja mälestusi on palju, tuleb ikka teha,» sõnas ta.
Tiirats tõi näiteks, et Inglismaal on loomaarst kohustatud tegema looma tervise heaks kõik, meil sõltub koera või kassi ravimine aga tihti sellest, mille eest omanikul on võimalik maksta.
«Enne ma ei tohigi midagi teha, kui omanik on öelnud, et on nõus ka maksma,» sõnas Rainer Hõim. Ta lisas, et tihti ei saa inimesed aru, miks loomaarsti juures käimine nii kallis on. «Aga mõelge, kui palju te ise iga kuu palgast haigekassale maksate,» ütles ta.