Alles hiljuti, paar kuud tagasi oli ühel meie linna teenekal rajatisel 50. sünnipäev. 6. novembril 1959 avati üle Emajõe uus, jalakäijate sild, mis on rahva seas küll rohkem tuntud Kaarsilla nime all. Pool sajandit on see nii enesestmõistetavana kuulunud meie ellu, olnud tuttav nagu koduuks toa ja õue vahel, armas kodulinna sümbol, ükskõik millisest ilmakaarest tuled.
Inimestele tähtsad ja olulised asjad ei teki sugugi tühjale kohale. Uus raudbetoonist jalakäijate sild ehitati Teises maailmasõjas hävinud Kivisilla kaldasammaste vundamentidele. Tsaariaegne Kivisild (1784), millel oli sõidutee ja kõnniteed, lasti õhku 1941. aastal. Uut, jalakäijate silda purustatu asemele hakati ehitama 1957. aastal, valmis sai see 1959.
Kuidas küll vahepealsed 18 aastat nii olulise ühendusteeta toime tuldi?
Eks igal ühel tolleaegsetest tartlastest ole oma kogemused ja mälestused. Neist, kes sõjajärgseil aastail olid koolilapsed, on praeguseks saanud soliidses eas inimesed.
Ülejõel Mäe tänavas neiuks sirgunud tütarlaps, praegu pensionil (koolis, TPIs ja rahvusraamatukogus töötanud) Malle Soll-Pihlak jagas oma mälestusi sõjajärgsete aastate kooliteest.
Kui Malle Soll 1951. aastal Puiestee tänav 78 ja 80 asunud Tartu linna 3. seitsmeaastase kooli lõpetas, läks ta koos kümmekonna klassikaaslasega edasi 3. keskkooli (keskkooliklassid olid siis 8.–11.).
Tollal paiknes 3. keskkool Viljandi tänavas 2. keskkooliga (praegune Miina Härma gümnaasium) ühe katuse all. Õppetöö käis kahes vahetuses. Igal uuel õppeaastal vahetasid koolid omavahel päevapooli.
Malle Soll läks Mäe tänavast kooli üle Komsomoli (praegu Kroonuaia) tänavasse viiva pontoonsilla ning sealt Kassitoome kaudu Viljandi tänavale.
Külmal talvel, kui Emajõgi oli jääs, kõnniti ühelt kaldalt teisele üle jäätee. Malle sammus Mäe tänava treppidest alla otse Emajõele, tuli vastaskaldast üles ja rühkis siis Munga tänava pangahoone (praegu haridusministeerium) eest edasi üle Toomemäe Viljandi tänava koolimajja.
Talvise jäätee ületamine lõppes Ülejõe neiudel siis, kui Ülejõele ehitati uus koolihoone. 3. keskkooli üürnikupõlv oli lõppenud. Neil oli nüüd oma koolimaja, mille üle tundis uhkust terve linnaosa. Praegu asub selles hoones, Puiestee 62, Tartu Kroonuaia kool.
1955. aasta sügisel astus Malle Soll Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia osakonda. Nüüd muutus ka liiklusviis.
Ülikoolis hakkas Malle käima paadiga. Paadimees vedas inimesi Emajõe ühelt kaldalt teisele. Neid üleveokohti olnud mitu, näiteks ka Lubja ja Holmi tänava kohal. Malle astunud paadist välja umbes Gildi tänava suunal, seal olnud kivist kaldatrepp ja selle kõrval puust putka.
Ülejõel, tema kodupoolses kaldas olnud puutrepp ja selle juures peatunud tihti Peipsi kalamehed, kes müünud säinast. Selle puutrepi juures ootasidki inimesed paati, et pääseda südalinna. Paat võtnud peale 6-7 inimest. Kindlaid sõiduaegu polnud. Kui paat oli täis, aerutas paadimees minema. Ja olgu sul endal nii kiire kui tahes, kui laevuke oli veel pooltühi, siis minema see ei sõitnud.
Kui Ülejõe-Tartut ja kesklinna ühendav jalakäijate sild valmis sai, olnud tartlaste rahulolu ja rõõm suur. Mine astu üle Emajõe, millal tahad!
Malle Sollgi sai oma ülikooliaja viimasel kursusel rõõmsalt ja kindlalt moekate kõpskingadega üle Emajõe ülikooli peahoone poole kõndida. Ta meenutas sedagi, et oli ju temagi õpingute ajal uljaid tudengeid, kes käisid üleval sillakaare peal kõndimas, oma närvide tugevust ja tasakaalu testimas.
Kuidas aga peegeldas tartlastele nii olulise rajatise ootusi kohalik linna- ja rajoonileht Edasi? Tollastest lehtedest vaatab vastu ülitõsidus, sõnavõttude ja kirjatükkide märksõnadeks on tööstus, elamuehitus (sõda oli mõlemad Emajõe kaldad hoonetest lagedaks teinud), tööd kolhoosipõllul ja karjalaudas, rääkimata pikkadest koormavatest propagandistlikest juhtkirjadest.
Siiski, midagi leiab ka rajatava silla kohta. 1959. aasta 10. oktoobri lehes on suurte lugude vahel karikatuur allkirjaga «Ehitajad teevad silla kandetugevuse proovi». Riho Lahi on joonistanud sillakaare peal pikutava ja suitsetava ehitaja. Oli see huumor või satiir...
Teisipäeva, 10. novembri Edasis on aga 3. lehekülje lõpus pildiga nupuke «Valmis uus sild». Selles nenditakse: «Möödunud reedel toimus kauaoodatud sündmus: avati jalakäijate sild. Viimane hõlbustab märksa liiklust. Sild ehitati väljaspool riiklikku plaani.»
Üks kodulinna kultuurilootundlik mees, kes andis märku Kaarsilla juubelist, sokutas ka kaenla alla TPI juubelikogumiku, mis ilmunud 1986. aastal, kui täitus 50 aastat TPI kui Eesti iseseisva tehnikakõrgkooli rajamisest. Raamatus tutvustatakse mitme Eestile tähtsa rajatise ehituskäiku, nende hulgas samuti Tartu raudbetoonist jalakäijate silla sünnivalusid.
Sealt saame teada, et jalakäijate silla projekti ja idee autor oli Eesti Tööstusprojekti peakonstruktor Peeter Varep. TPI ehituskonstruktsioonide kateeder aitas kaasa, konsultandiks oli tehnikadoktor Heinrich Laul.
Toorkordses juubelikogumikus on professor Laul kirjutanud: «Sild on ühe peakanduriga. See variant on kogu maailmas haruldane ja näis algul paljudele tartlastele veidrana. Rahvas kõnnib mõlemal pool peakandurit konsoolkõnniteedel. Peakanduriks on nn varraskaar. See on suhteliselt õhuke.»
Laul on kirjeldanud ka silla proovikatsetust 1959. aasta sügisel. Sild otsustati koormata Emajõe veega täidetud vaatidega, sest veo- ja paakautod ju silla kõnniteedele ei mahtunud. Sellele mõttele viis katsetajaid Tartu õllevabriku siluett. Sealt aga saadi ainult 70 vaati.
Ülejäänud 500 vajalikku vaati otsis välja Mihkel Leibur Tartu ümbruse masinatraktorijaamadest. Tartu tuletõrje täitis need Emajõe veega. Suur hulk mõõteriistu näitas, et sild käitub normaalselt.
Praegune kogemus näitab, et 50-aastaseks saanud sild on olnud sõna otseses mõttes üks Tartu linnaelu olulisi kandetalasid. Tema kanda ja kindlustada on olnud nii tavalised argipäevad kui ka suured pidupäevad, kus tema turjal on korraga olnud sajad ülirõõmsad inimesed.
Nii oli näiteks juunis 2006, kui Tartu linn tähistas Eesti, Läti ja Leedu üliõpilaste ühise laulu- ja tantsupeo Gaudeamuse 50. sünnipäeva.
Viimati oli Kaarsillal palju rahvast vana-aastaõhtul.
Selle talve suure lume ja libedaga küll keegi tema turjale ei roninud. Tartlased seisid silla mõlemal kõnniteel ja vaheseinalgi tihedalt üksteise kõrval ning vaatasid võlutult üles taeva poole, kuni aastavahetuse ilutulestiku kõige efektsem kujutis, justkui hiiglasuur kristall-lühter laes, hetkeks särama lahvatas.