Silvia Vissak: olime julged ja tiivustunud

Beebi Foto: SCANPIX

Eestis laineid löönud ja elavat vastukaja pälvinud iibe teema oli ajalehe Edasi kauaaegse kooli- ja haridusosakonna juhataja Silvia Vissaku vedada ning vastutada.

Hiljem järgnes sellele teisigi naist, emadust, perekonda, lapsi ning sellega seotud inimlikke väärtusi käsitlevaid teemasid, kus ei puudunud ka võimaluste piires tollase poliitika kriitika.

Silvia Vissak, kuidas sündis iibe teemale aluse pannud vestlusring, mis algatas üle kahe aasta kestnud arutelu?

Mina ei olnud selle väljamõtleja, küll aga oli mul hea meel, et see usaldati minu vastutada. Asi sai alguse nii, et kirjanik ja kriitik Heino Puhvel oli tulnud Edasi toimetaja Evald Toomsi juurde ning sellist teemat pakkunud. Tooms kutsus mind välja ja küsis, kas see mind intrigeeriks. Muidugi!  Eks me siis organiseerinudki vestlusringi ja ühtlasi otsisime autoreid, kes võiksid seda teemat jätkata, probleemartikleid kirjutada.

Vaevalt te oskasite alguses arvata, et see teema eestlasi nii väga köidab ja seda veel aastakümneid hiljemgi meenutatakse? Et leidub nii palju asjatundlikke ja julgeid kirjutajaid?

Võib küll öelda, et arutelus osales suur osa Eesti tollasest vaimueliidist, teadlastest kirjanike ja kunstirahvani. Ja tõesti, me olime väga julged! Tagantjärele on imekspandav, et julgesime otsesõnu kirjutada: madala iibe jätkudes sureb eesti rahvas välja ning seda soodustav mentaliteet tuleb peatada. Eestlaste väljasuremine tuleb peatada.

Kas saite julguse eest kõvasti pähe? Tänased noored ehk ei teagi, et tollast ajakirjandust nimetati parteiliseks, mis tähendas parteiorganite karmi kontrolli kõigi väljaannete üle.

Artikleid oli palju ja need  läksid enamasti ka lehte. Evald Tooms oli julge toimetaja ja ise partei keskkomiteest tulnuna teadis ta üsna hästi neid kõige viimasemaid piire, kuhuni võis minna. Üritasime kirjutada kõigest, mida vähegi andis, ja mitte ainult iibe teema juures. Meie autorid olid autoriteetsed inimesed, ka nemad teadsid, millega riskivad.

Mida oli ühest teemast, iibest, nii kaua kirjutada?

Ampluaa oli lai, alates majandusest, statistikast ja teadlaste käsitlustest kuni olmeni välja, näiteks miks ei toodeta lastevanne ja muud tarvilikku. Oli asjalikke ja analüüsivaid, aga ka tunnetele koputavaid mitmes žanris lugusid. Ja eks üldine eesmärk olnud ikka muuta ühiskondlikku arvamust, ühe või kahe lapsega piirdumise mentaliteeti.

Näiteks kirjutas ülikooli õppejõud Kanni Indre lugejaga vestluse üksikemaduse toetuseks.

Noilgi aastail hoolisid inimesed omaenda heaolust, unistasid suvilast ja autost, eesti rahvale ei mõeldud. Paljulapselisi sageli halvustati: paljunevad nagu kodujänesed! Kanni Indre maalis vastukaaluks pildi üksikust naisest, kes tuleb tühja koju nelja seina vahele, ja nii aastast aastasse. Ta veenis, et naine ei peaks häbenema olla üksikema ja ühiskond peaks selliseid naisi tunnustama ja toetama, mitte hukka mõistma.

Iive ei jäänud ainukeseks selliseks ühiskondlikke suhteid ja suhtumisi kajastavaks või murdvaks teemaks, sellest kasvas välja veel teisigi?

Naine ei saa tõepoolest last üksinda ja nii mõtlesime välja sarja «Igaühe jaoks on kuskil keegi», tollalgi aktuaalset koolikiusamist käsitlesime sarjas «Koolirõõm – koolimure», noorteprobleemide läbivalgustamiseks oli «Murdeiga – mitte murda!». Oli igasuguseid vajalikke teemasid, mis liitsid inimesi, panid vaimu liikuma ja kajasid vastu kogu Eestis. Muide, isegi väliseesti ajakirjandus märkis meie iibeteemat ja tsiteeris seda avanud vestlusringis räägitut. Kõik see tiivustas.

Oli siis iibejuttudel ka reaalseid tagajärgi ehk rohkem lapsi?

Professor Ene-Margit Tiidu ja teiste teadlaste andmetel oli iive Eestis mitu aastat positiivne.

Kõige lähemalt nägi neid tagajärgi meie enda Edasi toimetuses, kus naised, ka mina ise, üksteise järel lapseootele jäid.