Libamardisandid kiusavad Tartus haige jalaga naist

Maske kandvad noorukid, kes käivad libamardisantidena head-paremat nõudmas, on Virve Maidla hinnangul tõenäoliselt algklasside poisid. Sellel fotol mängib laps maskis ja relvastatud kurjategijat. Foto: Tiina Kõrtsini / SL Õhtuleht.

Mingite vanarahva traditsioonidega pole siin pistmist, lihtlabane väljapressimine, hindas Tartus Sepavälja tänaval elav Virve Maidla viimaseid kogemusi lapseohtu mardisantidega.

Mis mardisantideks selliseid pidada saabki, kui kolm põlvepikkust poisikest, röövlimaskid peas, prõmmivad jalaga vastu maja ust ning nõuavad sisselaskmist.

Esimest korda saabusid jõnglased proua ukse taha oktoobri lõpus. «Halloweeni päev on, tuleb midagi anda!» nõudsid nad. Maidla tundis end sellisest käitumisest solvatuna ning saatis poisid minema.

Mardilaupäeval oli aga sama seltskond uuesti platsis. «Kui mardisandid tahavad tuppa pääseda, siis nad laulavad,» selgitas Maidla. Järgnevad mardilaulud ja –tantsud ning seejärel vaatab perenaine, mida külalistele kaasa anda.

Poisid saabusid aga juba tuttaval kombel. Ei mingeid kostüüme ega laule, lihtsalt prõmmimine uksele ja sõnum «Anna midagi!» huulil. Samad mütsi moodi maskid peas, ainult silmad paistsid välja.

Naise sõnul ei ole tal vähimatki mardisantide vastu, kes on natukenegi vaeva näinud ja mõnda laulu või tantsu oskavad. Ta viitab, et võiks lastele vanu kombeid koguni õpetada.

Maidla ei lasknud libamarte tuppa. Päev hiljem olid marakratid taas kohal. Sellel korral jättis naine ukse üldse avamata. «Tänutäheks» lendas aknasse toores muna.

«Hea, et muna oli toores ning akna ruut jäi terveks,» püüab Maidla juhtunus midagigi positiivset näha.

Kes on need jõnglased, seda Maidla ei tea. Oma haige jalaga ei hakanud ta ka poisikestele järele jooksma. Tõenäoliselt lähikonnas elavad lapsed, kellele vanemad piisavalt tähelepanu ei pööra. «Ega nad kaugelt tulla ei saanud,» oletas Maidla.

Politseisse naine abi saamiseks pöörduda ei plaani. Küll aga pelgab ta, et hiljemalt kadripäeval võivad poisid taas kohal olla.

Nende laste vanematele soovis naine ajalehe vahendusel öelda vaid ühte: «Palun vaadake oma laste järele, tundke nende vastu huvi, vaid nii kasvavad neist inimesed. Ega laps ei ole süüdi selles, et ta kasvatust pole saanud.»