Neurointensiivravi osakonna vaikust segab vaid aparaatide piiksumine. Patsiendid ei kaeba nad on küll kohal, kuid nende teadvus viibib teadmata radadel. Õed räägivad nendega küll.
Neurointensiivravipatsient ei pruugi oma arsti tunda
28. november 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osakonna juhataja Veronika Reinhard ütleb, et tema väga varases tudengipõlves see õdede ühepoolne suhtlemine hämmastas teda. Nüüd enam ammu mitte. Neurointensiivraviosakonnas lamavad haiged, kes on sinna sattunud kas peaajutrauma, insuldi, närvi-lihashaiguse, mürgistuse, ajukasvaja, seljaaju vigastuse või kesknärvisüsteemi infektsiooni tulemusel ning kes hiljem sageli ei mäleta oma intensiivravis viibimist.
«Hoolimata sellest, et vastureaktsioon puudub, ei oska me keegi täpselt öelda, kui palju igal konkreetsel juhul patsient meid siiski kuuleb. Seepärast kõnetame neid alati,» selgitab dr Veronika Reinhard.
Uuringud kinnitavad, et intensiivravis viibinud võivad kurta, et nendega on räägitud liiga vähe ja et protseduuride ajal on nad tajunud ebameeldivaid aistinguid. Seepärast on õdedel reegel, et isegi koomas haigele näpuotsatorget tehes tuleb selgitada, mida nad tegema hakkavad ja miks.
Tänapäeval ei kujuta keegi meditsiini ilma intensiivraviosakondadeta ette. Aga veel 50 aastat tagasi ei olnud teadvuseta või raskesse hingamispuudulikkusesse sattunud inimestel erilisi ansse ellu jääda.
Lastehalvatusepideemia
Täna Tartu Ülikooli raamatukogu saalis aset leidva konverentsi «50 aastat intensiivravi Eestis» üks ettekandjaid on professor Arvo Tikk.
Professor Tikk oli 1958. aastal noor arst, kelle silme all rullus lahti Eestis puhkenud lastehalvatusepideemia oma senitundmata raskuses.
«Lastehalvatus ehk poliomüeliit on viirushaigus, mis tollal iga 7 või 8 aasta tagant ikka kas nõrgemalt või tugevamalt ilmnes. 1958. aasta puhangut oli isegi võimalik ennustada,» märgib ta. «Aga et see nii hulluks kujuneb....»
Eestis haigestus tuhatkond inimest, diagnoositi üle 400 halvatusjuhu, neist umbes 70 haigel oli poliomüeliidi tõttu neelulihaste halvatus ja hingamishäired. Tartus püüti vähemalt osa neist päästa.
Noored arstid Arvo Tikk ja Ants Veldi asutasid närvikliinikusse hingamiskeskuse, kus hakati järgima intensiivravi põhimõtteid. Võeti kasutusele üldnarkoos ja trahhea intubatsioon («hõbekõri»), alustati elektrofüsioloogiliste ja vegetatiivse närvisüsteemi uuringutega.
1959. aasta kevadel hakati olemasolevat aparatuuri kasutama hoopis laiemalt. Selgus, et intensiivraviga saab päästa patsiente, kelle seisundit varem peeti lootusetuks.
1960. aastate lõpuks kujunes välja anestesioloogiateenistus ning närvikliiniku hingamiskeskus jäi neuroloogiliste ja neurokirurgiliste haigete intensiivraviosakonnaks, samuti pikaajalist juhitavat hingamist vajavate haigete keskuseks Eestis.
Ajusurma definitsioon
Intensiivravi võtete rakendamine suutis elus hoida needki haiged, kel olid säilinud ainult vegetatiivsed funktsioonid. Esmakordselt Nõukogude Liidus defineeriti ja kirjeldati ajusurma mõistet ja selle diagnoosimise kriteeriume.
Selle taga seisis närvikliiniku arsti Matt Mägi 1969. aastal valminud kandidaaditöö. Tänapäeval aitab seesama diagnostika paljusid, sest ajusurmas patsienti saab omaste nõusolekul kasutada organidoonorina.
Tänaseks on endisest hingamiskeskusest saanud kliinikumi üks kolmest anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku intensiivravi osakonnast.
50 aastat intensiivravi Eestis
1958. aasta suvel puhkenud lastehalvatustõve epideemia haaras peamiselt Tartu, Elva, Otepää ja Põltsamaa ümbrust. Haigestus 991 inimest. Peamiseks ravikeskuseks sai Tartu närvikliinik koos Tartu nakkushaiglaga.
Augustis koondati rasked hingamishalvatusega haiged Tartu närvikliiniku ühte palatisse, milles septembris moodustati hingamiskeskus.
Arstiteaduskonna 6. kursusel katkestati õppetöö ja kõik tudengid suunati võitlema epideemiaga. Patsiente püüti ventileerida spetsiaalsete respiraatoritega, abiks saadi ka «raudsed kopsud» (pildil).
«Raudsete kopsude» puhul suleti patsient kambrisse, kus asuti pumpade abil regulaarselt muutma õhurõhku. Kui kambri rõhk langes alla rindkeresisese rõhu, siis kopsud paisusid ja toimus sissehingamine. Kui rõhk läks suuremaks, kui see rindkeresiseselt oli, siis väljahingamine.
1958. aasta sügisel sündis ka intensiivravi väljasõidubrigaad (reanimobiili eelkäija), mis pärast epideemia vaibumist hakkas teenindama eluohtlikus seisundis haigeid kõikjal Eestis.
Allikas: Professor Arvo Tiku ettekanne