Tantsijad kuulutasid oma võimekust vähema säraga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Esietendusel pälvisid Hayley Jean Blackburn (Aurora) ja Steven Melendez (Noormees) publiku rohke aplausi.

FOTO: Sille Annuk

Kui rootsi lavastaja Pär Isberg käis eelmisel korral Vanemuises, tõi ta siin lavale «Pähklipureja», mida saab vaadata ka tänavu. «Uinuvale kaunitarile» nii pikka iga ei söanda ennustada.

Kriitika pani toona tähele, et Pjotr Tšaikovski «Pähklipurejaga» kuulutas aastal 2004 Vanemuise suur rahvusvaheline balletitrupp oma võimekust nauditavalt esitada nõudlikku balletiklassikat.

Laupäeval esietendunud sama helilooja muusika järgi tantsitud ja sama koreograafi lavastatud «Uinuva kaunitariga» kordab Tartu teater oma ilusat kuulutust, kuid enam mitte nii säravalt kui toona.

Neljandiku võrra uuenenud tantsutrupp on üsna täpne, eriti vaatamist väärt on solistid. Kuid suurem osa lavastusest möödus millegipärast hämaras valguses (valguskujundus Tõnu Eimra). Eriti teise osa alguses segas see vaatamist.

«Pähklipureja» ja «Uinuva kaunitari» kostüümide võrdluses jääb alla nüüdne lavastus. Eeskätt avavaatuses, kus tegevus käib aastal 1908, olid kostüümid üksluised. Teise vaatuse aega – aastasse 2008 – sobiva rõivastuse kallal oli kostüümikunstnik Emma Gauffin rohkem fantaasiat rakendanud.

Kõigest hoolimata läks esietendus publiku reageerimise järgi otsustades tõusvas joones.

Ohtralt vaheaplause kõlas teises vaatuses. Kui lavastuse muusikalise juhina toiminud külalisdirigent Aivo Välja oli orkestri viimase noodini viibanud, aplodeeris publik tantsijatele lausa viis-kuus minutit.

Pealtvaatajate hulgas viibis vähemalt kaks ministrit. Vaatajaid oli igas eas. Vapralt pidas lõpuni vastu nii 4-aastane Olivia Paet, kes oli tulnud Tallinnast koos vanema õe ning ema ja isaga, kui ka 71-aastane balletipedagoog ja -kriitik, samuti tallinlane Ago Herkül.

Arvamus

Juhan Paadam, ERRi välissuhete osakonna juhataja:

Ma olen üllatunud ja liigutatud. Et nähtud etendus oli koreograafiline tervik, milles ei olnud selget piiri, kus algab Isberg ja lõpeb Petipa. Et noor balletitrupp, kes koosneb jumal teab mis rahvustest, teeb oma tööd suure rõõmuga ja on kõik täpselt rollis. Ja et orkester toetab seda, mis on laval.

Marius Ivanovitš Petipa oleks küllap rahul ja Pjotr Iljitš Tšaikovski oleks ilmselt samuti rahul.

Keskustella võiks hämara valguse üle. Ma arvan, et see on stiilinipp, mida Skandinaavias kasutatakse palju rohkem. Võib-olla on see nii kaamose pärast – mida rohkem põhja poole, seda enam kaamost.

Armastuse koreograafia oli aga imeilus.

Me kõik vajame armastust ja me vajame muinasjutte. Ilma nendeta me ilmselt elada ei saa.

Enn Suve, Tallinna Balletikooli direktor:

Mare Tommingal on õnnestunud komplekteerida väga sümpaatne balletitrupp. Eriti meeldisid mulle tänase etenduse meespeaosalised Steven Melendez ja Mantas Daraškeviius. Mul oleks hea meel, kui minu õpilased oleksid sellisel tasemel.

Mis puutub aga lavastajasse, siis ma arvan, et see trupp vääriks paremat.

Loomulikult on igal kunstnikul oma nägemus ja kunstis pole ju reegleid ja norme. Antud juhul lavastaja ja tema kunstnike kontseptsioon ja eriti koreograafiline realiseerimine minule ei istu.

See lavastus mulle ei meeldinud.

Aga balletti ei lavastata ju sellistele inimestele nagu mina, lavastatakse ju ikka neile, kes ei ole balletikoolis käinud ja seal õpetanud.

Eks aeg näita, kuidas publik määrab selle lavastuse saatuse.

    Tagasi üles