Kui kohtuvad vanad sõbrad

Hedi-Liis Toome
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks sõpra (pildil vasakult Ott Aardam ja Mart Aas) avavad end järk-järgult teineteisele ja seeläbi ka publikule.
Kaks sõpra (pildil vasakult Ott Aardam ja Mart Aas) avavad end järk-järgult teineteisele ja seeläbi ka publikule. Foto: Kalle Nurk

Genialistide Klubi uues majas Magasini tänavas kohtuvad kaks meest. Õigemini kaks vana sõpra, kes aeg-ajalt kohtudes oma väikeses kodulinnas kusagil Venemaa avarustes mõtteid ja mälestusi jagavad.

TÜ teatriteaduse magistrant

Üks sõpradest on kodumaa maha jätnud, kuid pöördub ikka ja jälle sinna tagasi. Kus mujal saakski vana sõbraga viina juua ning sealjuures maailma ja iseennast tükkideks lahti võtta ja siis jälle kokku panna, tülli minna ja leppida.

Teine sõpradest on lihtne mees, kes siiani tunneb lapselikku rõõmu Sotši kuurordi paksudest turumuttidest («ei kujuta ettegi, et nad ka kunagi noored on olnud») ning sööklas kiiresti allakugistatud kotlettidest («muidugi viimati ma käisin kreeka restoranis, aga noh, mäletan, millist rõõmu ma nendest kotlettidest kunagi tundsin»).

Avanemine järk-järgult

Kaks sõpra Ott Aardami ja Mart Aasa kehastuses avavad end vene dramaturgi Jevgeni Griškovetsi näidendis järk-järgult teineteisele ja seeläbi ka publikule.

Meeste suurimad hirmud, meenutused helgetest hetkedest lapsepõlves ning koomilised elutõed on kõigile ühel või teisel viisil tuttavad või äratuntavad.

Just seetõttu kutsuvad nad publikus esile naeru, aga ka nukrat nostalgiat.

Lavastaja- ja kunstnikutöö on Aardami ja Aasa koostöö, millest johtuvalt on nendevahelist sünergiat ka laval tunda.

Tegelastena on nad teineteisele hädavajalikud. Aardamile sobib suurepäraselt pidevalt spliini põdeva iseennast otsiva rännumehe roll. Ta ei tunne ennast kuskil kodus, tema liikumises on rabedust ning kerget üleolekut oma sõbra suhtes.

Aasa kehastatud tegelaskuju on mõneti sõbra vastand. Ta tunneb ennast alati vabalt – nii kohvril istudes, filosofeerides kui ka rääkides, kuidas teda lennujaamas üsna lihtsat plaani kasutades rahast paljaks varastati.

Vene hingest

Näitlejatelt oleks oodanud natuke suuremat emotsionaalsust, puudu jäi sellest äraseletamatust vene hingest...

Kuid seesama vene hing oli siiski lavastuses kohal – muusikas. Tõnis Leemets kolmanda lavalolijana juhatab laulule eelnenud stseeni otsekui välja, lisades dialoogidele sügavust. KINO, DDT, Akvariumi jt vene bändide lood on lugude vahele heaks aktsendiks ning annavad vaataja mõttele aega iseseisvalt rännata.

Aardam jätkab «Vene rännumehe ülestähendustes» lugude jutustamist, millega ta alustas Conor McPhersoni «Sadama võimu» lavastades Genialistide Klubis Lutsu tänavas.

Nüüdse Magasini tänava maja lavastuse teeb eriliseks see, et see on ka Tartu Uue Teatri avalavastus. Ivar Põllu ütleb 26. augusti Postimehes, et Tartu Uues Teatris peaks lahe olema. Oligi.

«Vene rännumehe ülestähendused» esietendus Genialistide Klubis (Magasini 5, Tartu) 9. augustil, teine etendus on sealsamas 4. septembril.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles