Rein Parts: tagurpidipolka ümber vana vaksalihoone

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: TPM

Raudteerongid  on Eestis sõitnud alates 1870. aastast – 5. novembril läks rong esimest korda Tallinnast Peterburi. Juba 1864. aastal oli J. W. Jannsen kirjutanud Eesti Postimehes:  «Kahju, et Postimees mõni Rothschild ehk tema sarnane ei ole, siis ta ei hakkaks teiste käest küsima, kust raudtee peab käima, vaid teeks ja ütleks «sähke, sõitke nüüd.»»


Unistus oli teoks saanud!



Raudtee avamisega algas siinsete kubermangude majanduselu järsk tõus. Raudtee ringkonnad otsisid võimalusi otseühenduseks Venemaa sisekubermangudega.



Raudtee toomisest Tartusse olid huvitatud tee piirkonda jäävate mõisate omanikud nii Eesti- kui ka Liivimaa kubermangus.



Ajaloo ilu


 Balti Raudtee Seltsi eestvedamisel leitigi Tapa–Tartu harutee ehitamise võimalus, maksumuseks määrati 4,7 miljonit rubla, mis kaeti garanteeritud obligatsioonidega, ning ehitustähtajaks kaks ja pool aastat. 113 kilomeetrit uut raudteed ehitatigi kahe ja poole aastaga (sic!).



1876. aasta augusti lõpus pidi Tartus peetama suurt põllumajandusnäitust ja selleks ajaks lubati raudtee Tartusse tuua. 21. augustil 1876 kell seitse õhtul saabus esimene rong Tallinnast tuhandete tartlaste rõõmuhõisete ja suurtükkide mürina saatel Tartu jaama.



Kuigi Tapa–Tartu teeharust polnud Balti Raudtee Seltsil ja aktsionäridel otsest tulu esialgu loota, tõusis kohe päevakorrale ka Tartu–Riia raudtee avamine. Taas võttis sõna papa Jannsen, kes võrdles Tapa–Tartu haruteed poole jõeni ehitatud sillaga.



Tartu–Riia raudtee rajamise üks tuntuimaid eestvedajaid oli Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemik Aleksander Middendorf. Ajaloo ilu huvides märgin, et üks Tartu–Valga raudteeliini viiest vahejaamast, praegune Palupera, kandis Middendorfi nime. Tartu–Valga–Riia raudtee avati regulaarliikluseks 22. juunil 1889.



On teada, et näiteks 1891. aastal veeti Tartu–Riia–Pihkva liinil 427 800 reisijat ja 9,7 miljonit puuda kaupa. Tuludest andis reisijavedu 45 ja kaubavedu 55 protsenti.



See ekskurss minevikku sai kirja pandud tänaseni lõpetamata vaksalihoone taastamisele mõeldes. Tsaar Aleksander II ajal (1876) valminud suurejooneline puitehitis on vanimaid oma algse kuju säilitanud Eesti jaamahooneid.



Tartu mastaape arvestades tõuseb tema tähtsus veelgi, sest ta peidab endas üht tartlaste enesetunde tõusule kaasa aitavat tegurit – siin asub Tartu ainus jalakäijate tunnel. Muuseas, nõukaaja viljastavates tingimustes unistati pikendada tunnel Maarjamõisa haiglateni. Unistada ju võib...



Kui mitu miljonit?


Täna ärgem unistagem, vaid tunnistagem: Tartu vaksal on kodanikkonnale eluliselt vajalik ehitis. Viimased valimised on minevik, tuleb asuda lubatud vekslite lunastamisele. Sihitu palliveeretamine keskväljal Rein Kilgi, linnavalitsuse ja Edelaraudtee vahel ei saa tekitada väravahõngulist olukorda. Väravast, s.t vaksalihoonele õige funktsiooni andmisest, rääkimata.



Ettevõtja Rein Kilk on öelnud: «Olukord on nii skisofreeniline, et see on Kafka lugu!» Ei, ei ole! Aastaid tondilossina seisnud hoonest peab asja saama. Härra Kilk on tänuväärse alguse teinud. Esialgsed kulutused on tehtud ja lootus püsib.



Ka tondilossi kasutati aeg-ajalt sihipäraselt, olen seal näinud vähemalt paari teatritükki. Kahjuks ei jõudnud kadunud Mati Unt täita oma soovi lavastada lagunevas vaksalihoones Becketti absurdidraamat «Godot´t oodates».



sihitu palliveeretamine  Rein Kilgi, rae ja Edelaraudtee vahel ei saa tekitada väravahõngulist olukorda.



Pole mõtet igavikuliselt ootama jääda, vaidlema, süüdlasi otsima. Lihtne on seda tõdeda, aga kuidas edasi, mis seis on täna? Tartu Postimehe andmetel soovis linnapea Urmas Kruuse saada volikogult luba vaksalihoone linnale osta ja ostukõnelusi alustada, aga ka 1. detsembriks ostuinfot sisaldava õigusakti esitamiseks.



Volikogu otsustas, et 1. detsembriks ei pea linnavalitsus volikogule esitama mitte õigusakti, vaid kõigest infot läbirääkimiste kohta (TPM 12.10.). Valimiseelne pragmaatiline otsus.



Räägimegi rahast. Kruuse sõnul võib vaksal linnale maksta 30 miljonit krooni. Ajalises nihkes on raske anda hinnangut, kuid 1998. aastal ütles muinsuskaitseameti vaneminspektor Mart Siilivask, et vaksalihoone on võimalik restaureerida umbes 10 miljoni krooniga. Hoone tollase omaniku Eesti Raudtee arvestuslik hind oli 20 miljonit krooni.



Toonane Tartu abilinnapea, ehitusekspert Kaarel Sahk märkis, et 20 miljonit krooni vaksalihoone restaureerimiseks on ülepakutud summa. (TPM, 26.10.1998).



Kodanikud, koondugem!


Tartu vaksali epopöas on ka paar postiivset alget. Näiteks. Kohalik «Rothschild» Rein Kilk üritas asja käima saada. Ärimehe eesmärgid ei ole ehk praeguseks enam tähtsad, tore lootus seegi, et tõenäoliselt leiavad rongireisijad endale väljateenitud kasutamisõiguse ajaloolises vaksalis, mitte plaanitud paviljonis selle kõrval. 



Tuleme tagasi loo alguse juurde. Papa Jannsen nägi Eesti Postimehe vahendusel juba 1864. aastal rongiliiklusele kaunist ja vajalikku tulevikku. Moodsal ajal räägivad asjatundjad kodanikuühiskonnast.



Professor Margit Sutrop on öelnud, et esmaspäevane Tartu–Tallinna–Tartu kiirrong meenutab klubi, kus võib kohtuda paljude vajalike ja huvitavate inimestega. Sõitjate hulgas on riigi- ja omavalitsustegelasi, akadeemilist seltskonda, ajakirjanikke, ettevõtjaid ja muidu tublisid inimesi.



Tartu Postimees võiks oma terava pilgu alla võtta Tartu vaksali taastamise käekäigu ja tuleviku. Miks mitte luua ajalehe vahendusel tublidest ja väärikatest rongisõitjatest kodanike esinduskoda, kes  oleks nõuandja ja tagantutsitaja otsustes, mis puudutavad paljusid. Ei saa välistada ka annetustel põhinevat sihtkapitali, mis täidaks sama eesmärki.



Viimasena ja mitte vähem tähtsana meenutan lugupeetud Ain Kaalepi sõnu 2001. aastal Tartu vaksalis peetud kõnekoosolekul pärast rongiliikluse sulgemist Lõuna-Eestis: «Rongiliikluse korraldamises oleme kahjuks Euroopa tolad.»


Väärikaid persoone rongisõitjate hulgas jagub, ühinegem!

    Tagasi üles