Kellukese limonaadi eest võlgnevad lapsed tänu tartlasele Felikseida Tammeorule, aga Limonaadi segas juba 1936. aastal valmis Tbilisi limonaaditehase tehnoloog Otar Logidze.
Limonaadi retsept tuli Gruusiast
9. aprill 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja veel võtke teadmiseks, et Kelluke ei ole sugugi Sprite´ilt maha viksitud. Kelluke sai valmis enne, kui õlletehase toiduainetehnoloogid Sprite´i mekkisid.
«Kui me tegime 1965. aastal Kellukese, ei teadnud ma Sprite´ist veel midagi,» räägib õlletehase kauaaegne peaõllemeister ja praegune A. Le Coqi muuseumi hing Ilmar Kõrgesaar. «Käisime 1968. aastal Soomes ja saime ka Sprite´i maitsta üllatusena oli maitse täpselt sama mis Kellukesel.»
Niisiis valmis Kelluke Tammeoru juhitud laboris, ja nii nagu tädi Rutt sai teha ETVs lastesaateid tänu tiimitööle, valmis ka Kelluke tiimitööna, milles oma osa oli ka Kõrgesaarel. Tulemuseks oli jook, mis sai koos Punamütsikese ja Õunaga esimesena N Liidus kvaliteedimärgi.
Andres Sepp kirjutab raamatus «Õllelinn Tartu», et Kellukest hakati tootma Tallinnas, Leedus, Ukrainas ja veel mujalgi.
Kellukese sarnast sidrunilimonaadi villis õlletehase eelkäija siiski juba 19. sajandi lõpus, ka 1930. aastatel valmistati Tartus nii sidrunilimonaadi kui sidrunisoodat.
Suhkruvaesed velled
Suur, 10,2-protsendiline suhkrusisaldus sai aga 1975. aastal peaaegu saatuslikuks nii Limonaadile kui Kellukesele, sest riiki tabanud suhkrupuuduse tõttu keelati nende tootmine ära. Siis hakati tegema väiksema suhkrusisaldusega Buratinot ja Lumivalgekest.
Aasta pärast tulid Kelluke ja Limonaad siiski tagasi, et jätkata koos Buratino ja Lumivalgekesega.
Ehkki Kellukese retsept on tänaseni sama, vahetas õlletehas 2001. aasta algul Kellukese nime mõneks ajaks sidrunimaitselise limonaadi vastu, ent 2006. aasta aprillis taastati Kellukese õigus pudeli sisule.
Kõrgesaare sõnul võis tehas lisaks üleliidulistele retseptidele ka kohalikke välja mõelda. «Aga need pidid olema mingi näitaja poolest paremad kui üleliidulise retseptiga joogid,» lausub ta.
Limonaad oli erinevalt Kellukesest üleliidulise retsepti järgi tehtud jook. «Hakkasime tegema Limonaadi pärast sõda, kui tooraine tuli Nõukogude Liidust,» ütleb Kõrgesaar. «Sattusin kunagi hiljem ühte teise karastusjookide tehasesse Tbilisis ja siis selguski, et retsepti tegi sealne tehnoloog Otar Logidze.»
Kellukese ja Limonaadi retsept on jäänud tänaseni samaks, välja arvatud säilitusainete lisamine. «Aga kasutame säilivusaja pikendamiseks ainult looduslikku päritolu bensoehapet või sorbiinhapet,» räägib Kõrgesaar.
Ka praegu ostab A. Le Coq Limonaadi maitsekomponendid sisse Venemaalt.
«Limonaadis on õunamahla ja igasugu tsitruselisi, isegi kalmusejuurt on sees,» räägib Kõrgesaar. «Tahtsime vahepeal hakata Limonaadi toorainet lääne pool tegema ja andsime maitsekomponendi sealsetele tootjatele järele teha, aga neil ei tulnud välja.»
Sõna limonaad pärineb Kõrgesaare teada araabiakeelsest sõnast limun, mis tähendab sidrunit. Niisiis on sidrunimaitseline Kelluke ise tegelikult rohkem limunaad kui Limonaad ise.
Limonata-nimelisi karastusjooke valmistati Ilmar Kõrgesaare andmetel juba 17. sajandil.
Erinevalt sõjaeelsest sidrunisoodast on Kelluke värvitu jook. Sidrunisooda maitse ei olnud nii intensiivne ja see oli värvitud kõrvetatud suhkruga. Miks? Aga sellepärast, et vanema tehnoloogia juures võis pudelisse sattuda kogemata ka mõni klaasikild ja selle lihtsamaks leidmiseks oli jook värvitud.
Mõnikord aga jättis masin pudelisse siirupi panemata, aga vesi villiti ikka sisse. Selleks, et aru saada, kas siirup on ikka sees, pidigi jook olema värviline.
Tartu õlletehas tegi oma villimisaparaadid korda ja nõnda saigi Kelluke olla esimene värvitu limonaad.
Limonaad läks ette
Nõukogude ajal oli Kelluke Limonaadist tunduvalt populaarsem jook ja vahepeal on selle osa Tartu karastusjookide tootmises olnud üle poole, ent praegu on Limonaad märksa olulisem müügiartikkel. Seda nii tänu Limpa-kampaaniale kui ka Kellukese vahepealsele nimekaotusele.
Enamik nõukogude ajast pärinevaid ettevõtteid toodab praegu märksa vähem kui plaanimajanduse tingimustes, A. Le Coqiga on aga sootuks teised lood.
«Praegu teeme ikka palju rohkem kui vene ajal,» räägib Kõrgesaar. «Me ei olnud toona võimelised rohkem karastusjooke tegema kui 6-7 miljonit liitrit aastas. Eelmisel aastal tegime aga ainuüksi Limonaadi 7,1 miljonit liitrit ja Kellukest 2,73 miljonit liitrit, kokku aga 25,89 miljonit liitrit erinevaid karastusjooke.»
Need, kes mäletavad poodidest ainult nõukogude aja lõpu ahtakest limonaadivalikut, unustavad, et veel 1960. ja 1970. aastatel oli Tartu õlletehase karastusjookide valik tohutu. Ei ole midagi uut päikese all siin tehti nii vitamiinijooke, spordijooke, toonikuid kui ka tänase siidri sarnaseid jooke.
Miks just Kelluke ja Limonaad tänaseni vastu peavad? Kõigepealt tuleks seda muidugi laste käest küsida.
Ent on ka teine põhjus. Suur osa 1960. aastatel toodetud jookidest tehti naturaalsest mahlast, sellal kui Kellukese ja Limonaadi valmistamiseks kasutati juba tollal spetsiaalseid maitsesegusid. Mahla transport on aga teadupärast märksa ruuminõudvam. Just uuel ajal möödapääsmatu looduslike maitsesegude kasutamine tagas Kellukese ja Limonaadi kestvuse läbi aja.