/nginx/o/2009/07/26/212489t1h201a.jpg)
Tean, et mõned kolleegid kinnitavad enda kohta hoopis muud, minul oli aga mitme aasta kohta kõige töövaesem giidisuvi. Poleks olnud kümmekonda pikapäevasõitu vanausuliste maadele, hakanuks ehk üldse unuma, et mu üheksa ameti hulgas on ka teenäitaja töö.
Eriti kokku on kuivanud venekeelne tellimus, pärast pronksiööd olen teenindanud vaid paari-kolme idanaabri juurest tulnud rühma. Kui poleks lõunanaabreist ja Eestimaa muukeelsest rahvast kliente, oleks mu vene keel vist juba nii roostes, et häbeneksin seda avalikult rääkida.
Ent on ka suurenenud tellijaskondi. Ilmselt seoses laulupeoga tuli sel suvel tavalisest rohkem olla teejuht pagulaseestlastele, seejuures paarile esimest korda vanemate sünnimaal olnud rahvuskaaslasele. Neid iseloomustab sageli väga põhjalik, ehkki kohati ka veidi vildakas ettevalmistus.
Teine iga aastaga rohkenev (ja rõõmu tegev) linnatuuritahtjate rühm on n-ö sünnipäevaturistid. Ütlen «nii-öelda» seetõttu, et arvan nende hulka ka mingil muul põhjusel giidiga jalutuskäiku palunud sõpruskonnad. Nemad on valdavalt tartlased ning nendega on alati väga huvitav ja õpetlik: sageli annavad nad giidilegi tarkust juurde.
Ja oli ka kaks esmaüritust: Peeter-Pauli päeval proovisin eksperimendi korras teha linnaekskursiooni sõitvas liinibussis, teisel korral olin teejuht Läti vaegnägijate seltskonnale, kellest hästi nägid vaid üksikud, umbes pooled olid aga päris pimedad. Seda liinibussiekskursiooni ei taha ma kommenteerida, sest esimese katsega kaasnes sedavõrd palju äpardusi, et pigem tuleb üritus lugeda ebaõnnestunuks. Vaegnägijatega käik oli aga väga õpetlik ja arendav.
Moesõnaga öeldes oli see paras väljakutse, fantaasiat tööle sundinud proovikivi. Püüdsin eelistada objekte, mida saab tajuda teistegi meeltega kui nägemine. Sain rõõmustada, et tartlased on linna monumente ja skulptuure kavandades olnud palju fantaasiarikkamad kui pealinlased.
Üks Tartu firmamärke on mujalt tulnud nägijatelegi olnud meie vahvad ja mitmekesised autotõkised. Vist jätkuvalt menukaim neist on geograafiline kilpkonn. Taas ja taas kinnitatakse: «Midagi sellist pole kusagil mujal!»
Vähemalt sama menukas on ka Ülo Õuna kunagi tallinlaste ärapõlatud «Isa ja poeg». Vajaksime mõnd vaimukat legendi selle kohta, mis juhtub siis, kui isa või poja, vabandust, nokust kinni võtta. Just samal moel, nagu on õnnelegendid Verona Julia neiurindade, Spliti Grgur Ninski suure varba või Brüsseli Everard’t Serclaesi lausa kogu keha silitamise kohta. Sellised lood jäävad inimestele meelde, olgu nad siis vahel pealegi veidi tobedavõitu.
Aga meil saab katsuda ka Tiiu Kirsipuu Kivisilda ja Skytte pitsatit, võtta istet Vildede vahel. Istuda tohib ka Tiiu Kirsipuu Eesti Muusiku kõrvale kontserdimaja ees või pöörata Mare Mikofi Karl Menningut. Ja muidugi on eriti meeliülendav lüüa gonge Aili Vahtrapuu Eduard Tubina juures – peale kompimise saab midagi ka kuulda.
Kuulatavaid objekte leida oli raskem. Peale Tubina raekoja kellamäng, kirikud. Purskkaevud – «Suudlevad tudengid» ja Arnold Matteuse pisike Barclay platsi veepritsija – olid abiks küll, aga kesklinnarahu tikkus sellelgi suvel uppuma tööriistade mürasse. Mis parata, teisiti me oma linna ilusamaks ei saa.
Kohati talutavuse piire ületav müra ja kivide lõikamisel õhku paiskuv tolm on vaid osa häda, lisaks peab eriti halvasti nägevaid inimesi juhtides arvestama ka jala ette jäävate takistustega.
Aga kui jälle pimedate kogemust meenutada, siis sain eriti palju muret tunda iseenesest ühe meeldivaima muutuse pärast Tartus: toredad tänavakohvikud jäävad suures rühmas liikujaile kohati hullusti jalgu. Päris eluohtlikuks läks Läti vaegnägijatega olukord Küütri tänaval, kus Moka oli oma laudade-toolidega blokeerinud terve kõnnitee, sõiduteel aga kulgesid kaubatoojate jõuvankrid lausa mõlemast suunast.
Tihti tahaksin reisilistega Jaani kirikust tulles jalutada raeplatsile Rüütli tänavat pidi. Aga ma tean, et kõik sealsed toredused – välikohvikud, lillepotid, pingid, jalgrattaparklad – moodustavad poolesaja inimese läbijuhatuseks liiga keeruka labürindi ja nii peangi otsustama autoliiklusega tänavate kasuks.
Jalgrattaparkla toob meelde külalise tehtud leebe etteheite, millele ise poleks tulnud. Nimelt tahtis seltskond teha pilti meie kuulsa alma mater'i peahoone ees nii, et peale jääks ka ülikooli ladinakeelne nimetus. Selle ees paiknev rattakinniti rikkus aga pildi ära. Rattaraamile leiaks ju tõesti ka veidi varjatuma asupaiga, kas või peahoone siseõues.
Kindlasti on üks köitvaimaid kesklinna hooneid von Bocki maja; kahju ainult, et autoliiklus ei lase viimase kaguotsale maalitud pannood rahus ja mugavalt vaadata, nii et samal ajal oleks näha ka «modell», ülikooli peahoone. Peahoonepoolse otsa imetlejate suust olen kümneid kordi kuulnud õhkamist: «No küll on vahva idee!»
Kiidetud on raeplatsi ja Rüütli tänava ansamblit tervikuna ja eriti sealseid keskaja markeeringuid; loodetavasti saab Küüni tänav veel vahvam. Aina korduvad märksõnad on puhtus, kenasti korras majad, rohked lilled küll kastides, küll amplites, turvalisus, kodusus, hubasus, rahu, vaikus. Viimast on vahel küll ka veidi puudusekski peetud ja pühapäevahommikustel käikudel küsitud: kas teil linnas inimesi ei elagi.
Enim negatiivseid märkusi on sel suvel puudutanud jalgrattaasju, ja enamikuga neist olen vägagi nõus. Ikka on juhtunud, et Toomemäel satub mõnd rühma ehmatama jumal teab kust ilmunud kihutaja. Korra juhtus sama ka Veski tänava kõnniteel. See on üks neid ühesuunalisi tänavaid, mida jalgratturid vastuvoolu läbida tahavad – muidugi mööda kõnniteed. Ega selle üle väga pahandada tahakski, kui kõik ratturid toimetaksid kõndijaile mõeldud rajal tasa ja targu, mitte nagu skeitpargis...
Ühe rattasõbralikust Skandinaaviast tulnud ränduriga Annelinna suunas kõndides pidin kuulma imestust, et Tartu olevat tema teada küll ainus linn maailmas, kus jalakäijatele mõeldud teeosa jääb jalgrattatee ja autotee vahele: tavaliselt on autotee kõrval ikka vokiväntajate rada.
Sama kaootiline nagu rattateede poololematu võrgustik, on Tartus ka jala ja rattail liikujate omavaheline suhe. Ja karta võib, et seda saab korrastama hakata alles siis, kui rattateed on tõesti mõistuspäraselt, loogiliselt ja üheselt mõistetavalt maha märgitud. Kui vastab tõele kusagilt kuuldu, et Küüni tänava uues näos jalgrattakurrule kohta ei leidu, siis pole see kindlasti arukas otsus.
Nüüd põgusalt kõige kurvemast tahust, paigust, mis ütlevad Tartus esimese tere. Siiski on bussijaamahäbi hoopis kergem üle elada kui piinlikkust raudteejaama pärast. Üht jalgratturist sakslannat rongile aidates kohmasin ta küsimusele, millal siin korda saab, ebamäärase «loodetavasti varsti». Selle peale muigas ta mõistvalt: «Olin siin kaks aastat tagasi.»
Lausa hull oleks olnud siis, kui oleksin ühe välismaalase väljaheitekaste hooldava firma Kemmerling välikemmergusse juhatanud. Õnneks taipasin ise enne üle ukse piiluda sealset materjalirohket maastikku...